20. jaanuari Postimehes kirjutavad Toomas Sildam, Erkki Bahovski ja Kaarel Kaas oma ühisartiklis, et Venemaa nõuab võimaliku piirileppe allakirjutamise eest Eestilt teatud poliitiliste eeltingimuste täitmist — allkirju nn. kahepoolsele poliitilisele deklaratsioonile, mille tekst seab autorite sõnul „kahtluse alla Eesti riikluse õigusjärgsuse ja järjepidevuse“.

Nagu Venemaa on teatanud, soovib ta 10. mail sõlmida Eesti ja Lätiga piirilepingud Moskvas, mis eeldaks muidugi mõne Eesti tippjuhi osalemist 9. mai nn. võidupüha pidustustel; seda enam, et samas toimub ka Euroopa Liidu (EL)-Venemaa tippkohtumine. Õigupoolest on ju tegemist EL i—Vene piirileppe allakirjutamisega ja kogu küsimust tuleks vaadelda ehk just selles kontekstis. Ilmselt ei saagi Baltimaade kui EL-i liikmesriikide juhid sellelt „peolt” puududa. Moskvasse sõit oleks nagunii üpris ebameeldiv pill allaneelamiseks. Nüüd lisab Kreml siis sellele veel tubli annuse „alandavat tinktuuri” oma eeltingimuste näol.

Ajakirjanikud, kes on tutvunud deklaratsiooni projektiga, kinnitavad, et selle sõnastus jätab mulje, nagu oleks iseseisev Eesti Vabariik tekkinud alles 1991. aastal. See langeb muidugi täpselt kokku Moskva seisukohaga, mille kohaselt lõpetas 1918. a. rajatud Eesti Vabariik oma eksistentsi a. 1940, kui N. Liit liitis Eesti viimase „soovil” enesega.

Peaminister Juhan Parts ütles neljapäeval, et ehkki Eesti valitsus tervitab Venemaa initsiatiivi võtta vastu ühisdeklaratsioon kahe riigi suhete edasiseks arenguks, ei vasta see pakutud kujul Eesti huvidele. Ta rõhutas, et Eesti vaatab piirilepingut ja ühisdeklaratsiooni eraldi, kahe eraldi protsessina ning lisas, et esmalt tuleb mineviku osas jõuda konsensusele ja ajaloo küsimused selgeks rääkida.

Mida sellest kõigest arvata? Deklaratsioonis on juttu „uue lehekülje pööramisest” suhetes Balti riikidega. Pigem meenutab see uus lehekülg siiski plagiaati aastakümnete tagustest, 1939.—1941. ja 1944. a. lehekülgedest, kui salakavalate võtete ja manöövritega rööviti Eesti iseseisvus. Uus „puhas“ lehekülg räägib ka sellest, et ajaloolist tõde eiratakse Kremlis siiamaani.

„Kahe riigi rahvad suutsid lahku minna rahumeelselt, ilma vägivalla ja konfliktideta pärast seda, kui otsustasid rajada suveräänsed riigid,” öeldakse deklaratsioonis. Kui lihtne, mugav ja ilus: nagu poleks vahepeal olnudki okupatsiooni, vägivalda, ränka ülekohut, lõhutud kodusid ja perekondi ega genotsiidi!

Moskva käsitleb Eestit 1991.a. tekkinud uue riigina, ja iseennast muidugi ka, soovides sel viisil endalt ilmselt raputada N. Liidu minevikutaaka. Ent see pole veel kõik. Deklaratsioonis nõutakse ka kõigi asjaolude kõrvaldamist, mis takistavad rahvusvähemuste integreerimist ning neile poliitikas ja hariduselus võrdsete võimaluste loomist. Kui Eesti sellele kõigele alla kirjutaks, ulataks ta ju Moskvale hea relva iseenda ründamiseks ning annaks Venemaale haruldase võimaluse Eestit diskrimineerimises süüdistada.

Nii on siis kogu piirileppe võimalikul allakirjutamisel juba enne manipuleerimise ja kavaldamise „mõru maik man”, nagu ühes võrukeelses vanasõnas öeldakse. Seda ei suuda mahendada ka Eesti-Vene neljapäevane ootamatu tippkohtumine Moskvas ega muud Venemaa võltsid avaldused „heanaaberlike suhete“ loomiseks.

Märkmed: