Roy MacGregor'i juhtartikkel 28. sept. Globe and Mail'is hämmastas nii oma sisu kui pealkirjaga („Longing for the Cold War...“). Ehkki autor poeb selles oma anonüümse sõbra mõtete varju, on raske uskuda, et ta ise neid ei jaga, miks ta neid siis muidu edastaks!?
MacGregor'i sõbra nägemuse kohaselt oli külma sõja ajal kõik lihtne — piirid ja pooled selged, ideoloogiad vastandlikud, ent täpselt paigas; sõjaväelaste univormidki hästi eristatavad ja relvastuse võidujooks põhjendatud. Berliini müüri varisemine muutis hoobilt selle kõik, nendib autor ja kurdab oma sõbra suu läbi, et tänases maailmas on asjad hoopis teisiti. Ennekuulmatult julmi inimrööve, terrorismi, etnilist puhastust jmt. peab ta otseselt külma sõja lõppemise tagajärgedeks ning lisab, et lubatud demokraatiat, rahu ja üksteisemõistmist pole siiani. Kirjutise lõpus väljendatakse igatsust uue külma sõja järele.
Idee, et keegi võiks taas ette tõmmata raudse kardina, tekitab meis, eestlastes, hirmujudinaid. Artikli retoorika ja toon meenutab mõneti venelaste samalaadseid mõtteavaldusi — seda isegi juhul, kui lugu oli mõeldud groteskina. Naljatamine kõnealusel teemal on ilmselt kohatu või isegi lubamatu.
Enamus meist mäletab hästi külma sõja aastaid, mis algasid kohe pärast II maailmasõja lõppu, kui sai selgeks, et N. Liit ei kavatsegi jälgida Atlandi harta põhimõtteid ning tahab suruda Ida-Euroopas okupeeritud riigid oma haardesse.
9. veebr. 1946 kuulutas Stalin, et ülemaailmse kapitalismi edasine areng on võimalik ainult sõdade ja kriiside läbi, järelikult on sõda kaasaegse maailma paratamatu nähtus. Moskva võttiski kohe kursi uuele ilmasõjale.
Stalini kõnele vastas kuu aega hiljem USA-s Fultonis peetud ettekandes Winston Churchill, nentides, et endiste liitlaste vahel valitsevad ületamatud vastuolud ning et N. Liidu poolt okupeeritud territooriumi ja Lääneriikide vahele on laskunud raudne eesriie.
Nagu igas sõjas, olid ka külmas sõjas kasutusel relvad, milleks kasutati pingekoldeid, luuret, rahvusvahelisi konflikte jms. Moskva arsenali kuulus ühe enamkasutatava vahendina piiramatu vägivald ja terror, mis sai osaks Balti jt. rahvastele N. Liidu okupatsiooni all elades. Eestlased maksid külma sõja päevil (nagu Vabadussõjas ja II maailmasõjaski) ülimalt kõrget hinda.
Kogu maailm hingas kergendatult, kui langes Berliini müür ja varises kokku N. Liit. Külm sõda oli lõppenud ja raudne kardin eemaldatud. Selle võitjate kohta lugege I. Mikiveri arvamusartiklist Eesti Elust #39.
Täna naudime vabadust ega suuda mõista neid, kes nutavad taga punaokupatsiooni või idealiseerivad külma sõja aega. Kohanemine uue, muutunud maailmaga võib mõnel kesta kauem ja teisel vähem. On aga üpris raske uskuda, et puurist välja lennanud lind võiks veel vabatahtlikult sinna tagasi pöörduda. Mõnikord on nende lindude lennukaared ehk liiga kõrged, aga puuri nad enam ei lähe.
Euroopa Liidu ja NATO liikmelisus on avanud vabanenuile lugematul arvul uusi võimalusi, kuigi lisanud ka kohustusi ja mõningaid ebamugavusi. Viimased on aga tühised, kui silmas pidada, et meie väikese riigi saatus on diameteraalselt erinev külma sõja aegsest. Maarjamaal on täna rahulik. Ja see on peamine.

Märkmed: