Äsjase olümpiavaimustuse varjus möödus märkamatult 23. august – päev, mil N. Liit ja natsi-Saksamaa allkirjastasid 69 aastat tagasi kurikuulsa Molotov-Ribbentropi Pakti (MRP) ja selle salaprotokollid. Tegemist oli saatusliku sündmusega Balti riikidele, Euroopale ja kogu maailmale. MRP elluviimise, eeskätt nõukogude okupatsiooni süngete tagajärgedega, oleme kõik hästi kursis.

Euroopa Parlamendi Eesti saadik Marianne Mikko kinnitab, et mitte kõik eurooplased pole teadlikud MRP-st ega leia Euroopa ajaloost rääkides ühist keelt. Seetõttu on ta koos nelja kaas-saadikuga europarlamendis algatanud aktsiooni kuulutada 23. august üle-Euroopaliseks mälestuspäevaks, mis oleks pühendatud nii stalinismi kui natsismi ohvritele.

Mikko sõnul pole natsismi taunimisega kellelgi probleeme, ent kommunismi osas lähevad europarlamentääride arvamused lahku. Kuna Lääne-Euroopas tegutsesid komparteid aastakümneid demokraatliku ühiskonna rüpes ja selle reeglite järgi, on sealsetel kodanikel raske mõista ainuparteina võimutsenud NLKP kuritegelikkust.

Hinnates kõrgelt M. Mikko initsiatiivi, on ometi raske uskuda, et kui isegi Euroopa Parlamendi liikmed ja elukutselised poliitikud ei leia ühist keelt stalinismi ajaloolise pärandi hindamisel, oleks seda võimalik tavakodanikele ühe päeva abil selgeks teha. (Sama probleemiga puutume ju alatasa kokku ka Põhja-Ameerikas.) Tänuväärne idee – panna mälestuspäev teenima lepituse, ühendamise ja Euroopa taasleidmise eesmärki võib kergesti nurjuda ja muuta selle vaid üheks ebamääraseks tähtpäevaks paljude seas.

Kuigi N. Liidu rahvasaadikute kongress tühistas juriidiliselt MRP juba 1989, näib, et selle vaim ja kurjakuulutav vari hõljuvad tänagi endise Nõukogude impeeriumi kohal. Ajad, nimed ja riiklikud formatsioonid on muutunud. Nõukogude sõdur ei ülbitse enam Eestis. Aga meie mõtted on praegu suunatud Gruusiasse, kus meist nii erineva elulaadi ja temperamendiga mägede pojad peavad võitlust Vene agressoriga oma vabaduse ja iseseisvuse säilitamise nimel. Õigus on nähtavasti neil, kes kinnitavad, et ajalugu kordub, liikudes küll mööda spiraali ehk jõudes mõne aja pärast erinevale tasandile.

Tunne Kelam ütles 23. augustil Hirvepargi kõnekoosolekul, et Eestisse tuleks rajada NATO sõjaväebaasid. Paljud väljendasid seal kartust, et äkki annab võõrvägede sissetoomine Venemaale hea ettekäände relvade kuhjamiseks Eesti-Vene piiri äärde ja meie riigi ründamiseks. Kas aga Moskva riskiks seda teha, teades, et NATO vastus ei tarvitse olla vaid kerge löök vastu näppe, vaid midagi märksa tõsisemat?

26. augusti SL Õhtulehe juhtkirjas öeldakse, et ehkki Eestil on hea küberkaitse keskus, oleks Vene karule vastukaaluks kohapeal hea toetuda ka teistele ja suuremaarvulisematele üksustele. 57% selle lehe vastavale küsimusele vastanutest leidsid, et baasid suurendaksid Eesti julgeolekut. Ja seda peaks NATO-sse kuulumine Eestile ka tagama.

Märkmed: