Jüripäev on rahvakalendri järgi kevade alguse päev. Sellisena on jüripäevaga seotud rohkesti fenoloogilisi tähelepanekuid — jälgides ja vaadeldes ilmastikku ja looduses toimuvat prognoosisid meie esivanemad, mida põllunduses ning karjanduses saab oodata.
Looduse ennetesse uskumine ja nendes hea või halva nägemine pole teadagi täppisteadus, ent aastasadade, tuhandete kogemusi ei saa nii naljalt ka eemale tõrjuda. Traditsioonide ja pärimuskombestiku kestev mõju seisabki selles, et loodus annab inimesele mõista nii ilmaennete kui ka loomariigis toimuvaga tähendusrikkaid hoiatusi. Kui mõnigi komme ja tegevuskeeld paistab tänapäeva linlasele kentsakana, siis maainimesele tähendavad need karja ja viljasaagi õnne tagamist.
Moodne põllundus, kasvuhormoonid, geneetiliselt modifitseeritud viljad jpm on jätmas sügava jälje keskkonnale. Loodusended on tavaliselt esimesed hoiatajad. Rachel Carsoni 1962. aastal ilmunud teost „Silent Spring“ peetakse globaalse keskkonnakaitse liikumise esimeseks initsiatiiviks. Carson näitas, kuidas pestitsiidid, suurtööstused ja reostus murravad looduses vastupanuvõimeid. Carsoni pärandiks on see, et teadlased vaatlevad — nagu meie vaarvanemad — looduses toimuvat, et aru saada, mis mõju tehnoloogial ja inimkonna „saavutustel“ on.
Sellel nädalal levis uudis, et inimkonna üks narrimaid kombeid, mobiiltelefonidega lobisemine, ohustab putukariigi olulisemaid töötajaid — mesilasi. Et see uudis just enne jüripäeva meieni jõudis, on mitmeti paljuütlev. Eesti rahvatarkuse järgi on see ka mesindustähtpäev — Räpina vanasõnagi ütleb, et „jüripäiv puistab mehitse tarust väljä“. Mesinikud teavad, et jürikuus peab toimuma mesilasperede kevadine läbivaatus. Aprillikuine mesilaspere tervis otsustab mitmeti nende tuleviku.
Mesilased on ka ilmaennustajad — kui mesilased ei lenda, tuleb raju, on rahvatarkus. Raju on vist tõesti tulemas, sest teadlased ülemaailmselt on teatanud mesitarude tühjaks jäämisest, vanad mesilased surevad ning noored töömesilased ei ole nektarit kogumas, taru kaitsmas või koloonia ning kuninganna eest hoolitsemas. Mobiiltelefonide kiirgus mõjutavat mesilaste navigatsioonisüsteemi. Eksperimendid on näidanud, et kuni 70% nektarit koguma läinud mesilastest ei leidnud tarru tagasiteed, kui sinna paigutati mobiiltelefonialus.
Olukord on eriti terav Põhja Ameerikas, kus on juba võideldud pestitsiididega ja kahjuritega nagu varroa lestaga, mis tekitab haudmemädanikku. USA mesinikud on avastanud, et paljud pered ja tarud on hävinud. Mesilased on põllumajanduses asendamatud: nende rolli tolmeldamises ei saa mingi tehnoloogiaga asendada. Uudis võib mõjutada globaalselt kõikide sahvreid.
Albert Einstein täheldas, et kui mesilased hävivad, siis inimsoo väljasuremine järgneb paar aastat hiljem. Tehnoloogia pimedam külg on viinud järjekordse keskkondliku kriisini. Kas suudame sellele sumisevale murele lahenduse leida?
Juhtkiri: Murelik sumin (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Arvamus
TRENDING
