Eelmine nädal oli Kanada poliitilises elus sündmusterohke, tuues kaasa suuri muudatusi föderaalses valitsuskabinetis ja seda võrdlemisi ootamatult.
Esmaspäeval teatas tööstusminister Brian Tobin oma lahkumisest poliitikast, öeldes, et tegemist pole ei strateegilise ega poliitilise, vaid isikliku otsusega.
Tobin on oma 47 eluaastast olnud poliitikas peaaegu poole, alustades 1978. aastal Newfoundlandis; parlamenti valiti ta esmakordselt 1980. aastal. 1993-96 oli ta föderaalvalitsuses kalanduse ja ookeaniminister ning 1996. aastal läks tagasi Newfoundlandi, kus oli provintsi peaministriks kuni 2000. aasta sügiseni, kui enne föderaalvalimisi peaminister Jean Chretien ta tagasi Ottawasse kutsus.
Kuna poliitikat võis pidada Tobini n.-ö. teiseks eluks, tuli tema lahkumisotsus mõnevõrra üllatavalt, seda enam, et oli teada tema ambitsioon saada kord peaministriks. Nagu analüüsitakse Toronto Star'is, võis aga see positsioon jääda tema jaoks liiga kaugesse tulevikku, kuna Jean Chretien'i tõenäolise järeltulijana peaministri kohal paistavad igati head väljavaated olema hoopis finantsminister Paul Martin'il; ning Chretien ei pruugi sugugi veel lahkuda, vaid jääda edasi riiki juhtima ning kandideerida näiteks neljandakski termiks.
Tobin'i lahkumisotsuse teatavakstegemise järgneval päeval teataski Chretien oma edasijäämisotsusest, ning et ta mõtles oma tuleviku üle ja jõudis järeldusele, et ootab järgmiste jõuludeni ja siis otsustab edasise suhtes.
Tobin'i lahkumine poliitikast tõi kohe päevakorda ka valitsuskabineti muudatused, mis järgmisel päeval ka teoks said suurima kabinetimuudatusena alates 1993. aastast, kui Chretien võimule tuli.
Douglas Fisher ajalehe Sun Ottawa büroost ütleb oma analüüsivas artiklis, et tegemist pole küll poliitilise maavärinaga, kuid nimetab seda kabinetiraputuseks.
Teisipäevane suur muudatus tõi kabinetti kümme uut ministrit, kolmteist kohavahetust ning seitsme ministri lahkumise. Asepeaministriks määras Chretien senise välisministri John Manley, kes varem oli tööstusminister ning keda tuntakse tema avameelsuse ja oma seisukohtade väljendamise poolest. Näiteks eelmisel suvel oli ajakirjanduses palju juttu tema arvamuseavaldusest monarhia iganemise kohta Kanadas. Enne karjääri poliitikas (parlamenti valiti ta 1988. aastal) oli Manley edukas advokaat. Nüüd on ta föderaalses valitsuskabinetis tähtsuselt teine ja arvatakse, et kui Chretien peaks pensionile siirduma, siis ka üsna tõenäoline kandidaat peaministri positsioonile. Nagu Chretien ütles, kavatseb ta anda valitsuses Manley'le rohkem ülesandeid ja vastutusalasid kui see on olnud eelmiste asepeaministrite puhul.
Välisministri kohale asub parlamendiliige Bill Graham. Finantsministriks jääb edasi Paul Martin ning senine tervishoiuminister Allan Rock asub nüüd tööstusministri kohale ja uueks tervishoiuministriks saab senine justiitsminister Anne McLellan. Senine immigratsiooniminister Elinor Caplan saab maksuministriks ja immigratsiooniministri positsioonile asub Denis Coderre, kelle vastutusalaks oli varem amatöörsport ning maksuministri kohalt justiitsministri kohale Martin Cauchon.
Juba ametissevannutamisele järgnevatel päevadel asusid uute ülesannetega ministrid oma arvamusi avaldama, kuidas nad uutel positsioonidel tööle asuvad ja missuguseid muudatusi-uuendusi plaanivad.
Tervishoiuminister Anne McLellan teatas avatud diskussioonist tervishoiu tuleviku osas, mille osas on arvata, et see võib kujuneda vägagi elavaks, kuna tervishoiu tulevik on olnud teravalt päevakorral erinevates provintsides.
KAIRE PÕDRA-TENSUDA
Juhtkiri. Muudatusi valitsuskabinetis: kohtade vahetused ja uued talendid
Eestlased Kanadas | 21 Jan 2002 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
