20. juunil 1868 kutsus Põhja-Ameerika Briti provintside kubernerkindral Lord Monck oma proklamatsioonis kõiki kuninganna armastatud alamaid 1. juulil pühitsema föderatsiooni rajamise 1. aastapäeva. 1. juulist 1879 hakati seda päeva nimetama Dominiooni päevaks. Uus traditsioon — nii ühendavana kui see oli ka mõeldud — ei võtnud kuidagi vedu. Alles Konföderatsiooni asutamise 50. juubelil, 1. juulil 1917 leidis aset tähelepanuväärne sündmus, kui parajasti ehitatava parlamendihoone keskmine blokk pühendati „Konföderatsiooni isade mälestusele” ja nendele kanadalastele, kes võitlesid sel ajal Euroopas I maailmasõja tandritel. 27. oktoobril 1982 nimetati Dominiooni päev ümber Kanada päevaks. Ja sellisena me teda nüüd tähistamegi.

Nii nagu Vahtralehemaa ajalugu on edenenud ja pulbitsenud, on ka muutunud riigi pale, eriti selle rahvastik. Mustad, valged, kollased ja pruunid on siin endale kodud rajanud. Pole siis ime, et tänavu tähistatakse esmakordselt koos Kanada päevaga kultuuride paljususe päeva.

Inimlaps kogeb maast-madalast muutuste paratamatust. Need, kes Kanadas on elanud üle 50 aasta, kinnitavad, et muutused on olnud totaalsed. Nad ei mõtle oma hallinenud juukseid, aastate poolt küntud kortse ega dollari väärtuse vähenemist, vaid hoopis muud: siinse ühiskonna etnilise, kultuurilise, elu-olustikulise ja moraalse palge teisenemist. Nii vaatavad nad minevikku sooviga midagi möödunust tagasi tuua. Kahjuks pole see võimalik, vanad stereotüübid on heidetud armutult ajaloo prügikasti, need ei huvita enam kedagi ega sobi enam tänasesse päeva. Peame siis muutustega leppima, ehkki me ei pruugi alati nendega nõustuda.

Kanada Päeva eel korraldas uuringurühm CRIC-Globe and Mail küsitluse Toronto Bathurst & King tänavate ristumiskohas, mille neli nurka annavad ülevaatliku pildi Kanada sotsiaal-kultuurilisest arengust ja ühiskonnast ning pakuvad tänuväärset analüüsimaterjali. Ristmiku edelanurgal paikneb linna üks vanemaid restorane; kagunurgal tema moodne „poolvend“, spordibaar — mõlemad peegeldavad Euroopa maitset ja kultuuri. Teisel pool asuva kondomiiniumihoone I korrusel on Second Cup'i kohvik ja kirdenurgal sushi restoran. (Muide, jaapanlaste sushi teeb oma võidukäiku ja on vastuvõetav kõigile — moslemitele, hindudele, juutidele, budistidele ja kristlastele).

Enamus meist on tuttavad looga Noa laevast, kuhu koguti erinevaid olendeid, nii et nad pärast veeuputuse lõppu vabadusse pääsenuina säilitaksid oma eripära. Kanada, maailma ainulaadseim riik oma sallivuse ja sõbralikkusega, on ka mõneti selline Noa laev, kus küll koos purjetatakse, kuid kus iga etniline kild saab säilitada oma traditsioone ja keelt. Veel enam — riik soodustab seda. Sotsioloogid nimetavad Kanadat „muutuvaks paradoksaalseks imeks“, kus erineva päritoluga inimesed loovad üksteist vastastikku täiustades järjest uueneva ühiskondliku identiteedi. Seesama idenditeet on läbinud möödunud poolsajandi jooksul tohutu transformatsiooni.

Peaminister Jean Chretien soovitab kogu maailmal eeskujuks võtta siinset tolerantset ühiskonnamudelit.

Milline võiks Kanada olla 50 aasta pärast? Seda näevad meie järeltulijad.

Märkmed: