Maailmas on praegu 11 naisriigipead, sh 6 presidenti. Äsja tuli Tshiili presidendivalimistel võitjaks Michelle Bachelet 53,5%-lise häälteenamusega ning 16. jaanuaril vannutati Libeeria presidendiks Harvardi haridusega 67-aastane vanaema Ellen Johnson-Sirleaf, kellest saab Aafrika ajaloo esimene valimiste teel võimule saanud naisriigipea.

Soome presidendi Tarja Halose toetus on küll mõnevõrra langenud (ja soomlastel seisab seetõttu ees II valimisvoor), kuid temagi edestas eelmisel nädalavahetusel toimunud valimistel mäekõrguselt oma meessoost vastaskandidaate.

Postimehe kommentaaris nenditakse üllatavat fakti, et viimase paari kuu jooksul toimunud demokraatlikel presidendivalimistel on meeskandidaat võitnud vaid Poolas.

USA-s mõeldakse juba järgmiste presidendivalimiste peale. Sealgi räägitakse üha enam võimalikest naiskandidaatidest. Mainitud on senaator Hillary Clintonit ja riigisekretär Condoleezza Rice'i. Ekspresident Bill Clinton väljendas hiljutises BBC teleusutluses veendumust, et USA-s ollakse valmis aktsepteerima naispresidenti.

Aga tänavu tulevad presidendivalimised ka Eestis. Aastaid tagasi, kui Läti presidendiks sai jätkuvalt meedia ja avalikkuse imetlusobjektiks olev Vaira Vike-Freiberga, sõeluti ja kaaluti eesti pressis nii kohalikke kui väliseesti võimalikke naiskandidaate. Teiste seas nimetati Siiri Oviiri (kes kunagi on ka kandideerinud), Marju Lauristini, väliseestlannat Madli Puhvelit jt. Tänases Eestis on hinnatud ja rahva seas populaarne riigikogu spiiker Ene Ergma, kellel oleks ehk head väljavaated vahetada riigi teine positsioon esimese vastu. Ometi on matriarhaadi taassündi kartvaid skeptikuid palju; nemad arvavad, et naine ühe väärika riigi juhiks ei kõlba. „Naine presidendiks? Te ei mõtle seda ometi tõsiselt!?“ hüüatatakse.

Nii teavadki tublid ja töökad eesti naised, et siiani riigis valitseva traditsionalismi tõttu on nende väljavaated presidendiks saada üpris kesised või isegi nullilähedased.

Samas valiti sügiseste kohalike valimiste tulemusena iga neljanda omavalitsuse etteotsa naine, nendest noorim on üliõpilane Age Kivimäe (20), kellest sai Väätsa valla juht. Nagu soolise võrdõiguslikkuse volinik Margit Sarv aga ütleb, peaks naiste esindatus (igal) poliitilisel tasandil olema hulga kõrgem kui see täna Eestis on.

Presidendile püstitatakse kõrgeid nõudeid: tal olgu hea välimus, haridus ja mitmete keelte oskus; tal jätkugu värskeid ideid ja visiooni, nii et ta suudaks rahvast nakatada ja liikuma panna. Iga tema esinemist ja mõtteavaldust jälgitakse ülima tähelepanuga — ta ei tohi eksida ega väsida. Küsimus on, kust selliseid üliinimesi leida? Kuna meie väike rahvaarv piirab nagunii sobiva kandidaadi leidmise võimalusi, ei tohiks seda veelgi poole võrra vähendada naiste elimineerimise näol. Jah, käesoleva kirjutise pealkirja tuleb tõesti muuta: „Naine presidendiks? Miks mitte!“

Märkmed: