Praegune poliitiline olukord pakub ohtralt põnevaid juhtkirjateemasid. Mida siit valida?

Selle loo kirjutamise ajal on ju võimatu öelda, mis on lehe ilmumise ajaks saanud rusudesse peitunud Palestiina juhist Yasser Arafatist, kes kiivalt oma tiiva all hoiab 20 ohtlikku terroristi. Või ka teisest kurikaelast, Iraagi presidendist Saddam Husseinist, kes nädalas mitu korda meelt muudab ja tervet maailma ärevuses hoiab.

Lisaks rahvusvaheliselt pinevale ajale oleme jõudnud septembrikuu lõpupäevadesse, mis toob meelde Estonia ohvriterohke laevahuku. Paljud väliseestlased mõtlevad täna oma põgenemisajale, saatuslikule sügisele 58 aastat tagasi, mil sõideti üle tormise Läänemere teadmatusse.

Eestis elatakse aga saabuvate kohalike omavalitsuste valimiste tähe all, millest pole meie lehes palju juttu olnud. 20 septembril möödus 10 aastat esimestest Riigikogu valimistest pärast 50 aastat kestnud võõrvõimu. Valimisõhin oli siis märkimisväärne. Rahvusvaheline press pidas Eesti valimisi toona väga tähtsaks, kõik suuremad uudistejaamad ütlesid nende kohta oma arvamuse. Viimased valimised on aga näidanud rahva huvi kahanemist. Äsjaste arvamusuuringute põhjal kavatseb vaid 50% hääleõiguslikest kodanikest osaleda 20. oktoobril toimuvatel kohalikel valimistel. Ometi on valimiste kui demokraatia aluse tähtsust riikluse säilitamise seisukohast võimatu ülehinnata. Raske uskuda ka, et Eesti poliitilisel maastikul sebivate paljude erakondade seas ei leitaks ühtki, kellele oma hääl anda. Seda enam, et kõik suuremad erakonnad on asunud teatud kindlate rahvagruppide huvide kaitsele.

See ohtlik loidus on tekitanud muret nii poliitikutes kui meedias. Tulevad meelde hääletamised okupatsiooniajal, kus juba varahommikul tungles valimisjaoskondade uste taga rahvahulk, keda peibutati ja meelitati „kodanikukohust” täitma konservide, viinerite, suitsuvortsi ja muu defitsiidi abil. Sügisel 2002 pole keegi seesugusest kaubast muidugi enam huvitatud. Millega nüüd rahvast valima meelitada?

Hiljutises Eesti Päevalehe juhtkirjas öeldi, et 20. oktoobril ei valita enam valguse ja pimeduse vahel nagu 10 aasta tagasi. Siiski tahab Eesti riik oma tee korrigeerimiseks kuulda rahva häält. Miks mitte siis seda võimalust kasutada ja lakkamatu nurina asemel oma eelistusi avaldada?

Möödunud nädalal avalikustatud Emori uuringufirma arvamusküsitlusest selgus üllatav tõik, et Reformierakonna populaarsus kasvab kiiremini kui Keskerakonna oma; aga ka see, et Isamaaliidul pole isegi opositsioonis õnnestunud koguda erilist populaarsust, mis praegu ulatub vaevalt valimiskünnise kõrguseni ehk 5%-ni. Hoogsalt alustanud uus erakond Res Publica pole ka märkimisväärset edu saavutanud — tema toetus jääb 7% piiresse.

Res Publica esimees Juhan Parts on veendunud, et Eesti erakondadel ei ole välja kujunenud terviklikku ilmavaadet ega selgete eesmärkidega programmi. Nad ei oska end muuta ega oma tagasisidet rahvaga. Just siit näib kooruvat välja valimisloiduse põhjus.
Loodetavasti paraneb rahva tahe oma sõna sekka öelda valimisteni jäänud nädalate jooksul, sest mõne kuu pärast toimuvad juba Riigikogu valimised. Ükskõiksus oleks siis aga lausa kurjast.

Märkmed: