Õhtuleht.ee, 3. detsember 2015, Juhtkiri
Nädal tagasi Euroopa Komisjonilt saadud teade, et Eesti võetakse liiga kiire palgakasvu tõttu luubi alla, mõjus külma dušina. Kuidas siis nii – Euroopas lõputult kiita saanud Eesti, kes on suurtel kiirustel liikunud viie rikkaima riigi hulka, et saada uueks põhjamaaks – ning ühtäkki patusena Brüsseli uurimise all?
http://www.ohtuleht.ee/706895/...Kogu loo teeb tavakodanikule raskesti mõistetavaks teadmine, et meie mediaanpalk oli mullu kõigest 616 eurot ja et me oleme oma palkadega Euroopa Liidus niigi viimaste seas. Nii väikese palga liiga kiire kasvu uurimine Brüsselis tundub tolle – mis sest, et mõne arvates liiga kiiresti kasvava – palga saaja meelest pigem meie vaesuse sihiliku mõnitamisena. Oleks palju loogilisem, kui Brüsselis loodaks järeleaitamisprogramm kehvemate liikmesriikide tööturu turgutamiseks, et tasandada elatustaseme mitmekordset erinevust liidu sees.
Kuid see on alles pool šokki. Eesti Pank lisab komisjoni raportile hagu, kinnitades, et negatiivse stsenaariumi korral võib oodata mitte ainult palgakasvu taltumist, vaid isegi palkade alandamist, nagu viimase masu ajal. Kindlasti pole see hea uudis õpetajatele, kultuuritöötajatele, politseinikele ega teistelegi, kelle palka plaanitakse pingelise eelarve kiuste mõni protsent kergitada.
Riigieelarvest makstavate palkade kallale minek oleks eelkõige poliitiline otsus. Kuna järgmiste valimisteni on üle kolme aasta aega, siis poleks valitsusel seda teab mis keeruline teha. Kuid masu ajast mäletame sedagi, et valitsus ei piirdunud tookord vaid palkadega, vaid läks ka teise pensionisamba sissemaksete kallale ning tõstis üleöö käibemaksu.
Palga vähendamise vältimiseks ja rahvusvahelise konkurentsivõime säilitamiseks peaks tõusma tööviljakus. Ent kas ettevõtjatel läheks korda töölist konveierilindi taga kaks korda kiiremini tööle panna? Kui tootmise nüüdisajastamiseks raha ja tahtmist ei jätku, siis olemegi määratud jääma Euroopa Setumaaks, mille elanikud hääletavad jalgadega.
Valitsusel peab olema selge programm ettevõtluskeskkonna parandamiseks. Need, kes praegu on keskendunud võitlusele vihakõnega ning jagelevad kontrollikoja koha pärast, ei tohi lasta riigi majandusel sohu vajuda.
