Ennemuiste, siis, kui polnud ei internetti, mobiiltelefone ega CNN-i, sai lihtsurelik lühikestel suvekuudel maailma pingetest vabaneda tihti ainult selle kaudu, et sõitis linnast maale. Oli see kasvõi nädalalõpuks — ikka pingetest, stressist võimalikult kaugele — kui mitte päriselt eemale. Sellest linnalärmist, sudust, teiste inimeste krussis närvidest tuli ennast tervise mõttes katsuda eemaldada. Et saaks edasi anda panuse — mitte ainult tööandjale, vaid ka olulisele, esmalt perele, siis ümbritsevale kogukonnale.
Ning kui tööandja heldus lubas pikemat puhkust, kui nõudlik ja täpne iseloom — mida tänapäeval tööhooliku templiga haiguste liiki kantakse, samas aga heameelega töökohtades pahatihti kuritarvitatakse — seda suutis taluda, siis sai mõte mujale rännata. Kaugemale sellest igapäevasest, isiklikust: maksudest, lõivudest, kindlustustest, toidukuludest, majaremontidest, arvetest ja hüpoteeklaenudest. Eemale maailmakodaniku muredest — sõjast, keskkonnakaitsest, naftahindadest, poliitikute lühinägelikkusest, järjekordsetest pettemängudest — kasvõi hetkekski nendele käega lüüa.
Kui õnne oli ja koos perega sai puhata, siis sai tollal Mikule ja Mannile pikkadel suveõhtudel ritsikate viiuldamise saatel kollijutte pajatatud. Et ka nendele panna pähe idanema mõte, et kuigi leib laual, katus pea kohal, ürbid ja viisakad jalanõud olemas — isegi kui need Nike'd pole — on liikvel pahaendelised kujud, kes luuravad nurga taga, ootamas ei-tea-mis kurjaks löögivõimalust.
Vennad Grimmid ja Hans Christian Andersen teadsid, et just ettekujutusvõime rakendamine õpetab ettevaatusele. Sedasama oskas haruldaselt edasi anda meie oma Matthias Johann Eisen. Meie rahvuslik mütoloogia õpetas eristama mõistuse kaudu reaalset ettekujutustest, kujundada ilmavaatesüsteemi. Toonasel süsteemil, uskumistel olid oma varjuküljed, kuid mida nii Eisen kui Grimmid ja Andersen õpetasid, oli, et inimlapsel tuleb arvustava pilguga käsitada meie ümber toimuvat.
Meie informatsioonirikas igapäev ei luba aga fantaasia ja reaalsete kartuste vahet nii naljalt teha. Vahe on suur, kuid paraku neid, kes globaalse küla „(tele)kraani“ lahti keeravad ja suudavad olla rahustajad, on vähe. Pigem lühiajaliste reitingute huvides ässitatakse pööbel üles, kirgedekütmine on igapäevane bisness.
Teadagi, infokülluseajastul on Miku ja Manni juba blasé. Neile luupainajate, sookollide ja krattide lugusid naljalt enam rääkida ei saa. Kuid, kuidas neile mõista anda, et nii suurtele kui väikestele on muinasjutte tarvis? Meie tänapäeva põhiväärtusi kobava inimkonna üheks ülesandeks võiks olla tõesti teleri kinnikeeramine ja järgmise põlvkonnaga metsa-, soo- ja kivihaldjate tarkuse jagamine. Isegi kui suurlinnast maale igal suvel ei pääse, on härjapõlvlased tõesti olemas, ja kui nende riukaid tunned, siis neid kartma ei pea.
Juhtkiri: Õhtuste uudiste aseaineks
Arvamus
TRENDING
