Eeloleval nädalal, 4. juunil tähistavad eestlased üle maailma Eesti riigi- ja rahvuslipu 120. juubelit. Õieti pühitseme tervet Eesti lipu aastat, mille president Arnold Rüütel kuulutas välja 2. veebruaril. Seda tähtpäeva pühitsetakse Otepääl, Tartus, Tallinnas jm., aga ka Torontos.
Lipuaastal oleme peatunud mitmete tähtsate verstapostide juures — J. Laidoneri, K. Pätsi, J. Vilmsi sünniaastapäevad jt. ajaloolised tähtpäevad. 2. aprillil möödus ka 150 aastat laulu „Eesti lipp” teksti autori Martin Lipu sünnist.
Sinimustvalge värvikombinatsiooni idee sündis esimesel ärkamisajal Eesti Üliõpilaste Seltsis. Hoolega sobitati värve ning otsiti neile tähendust. Lipu valmistamise mõtte algataja oli Karl August Hermanni abikaasa Paula. Lipp õnnistati Otepää kirikus 4. juunil 1884, juunis 1922 kinnitas Riigikogu selle ametlikult riigilipuks.
Teame, kuidas käis meie trikoloori käsi pärast Eesti Vabariigi vägivaldset liitmist N. Liiduga. Punaplagude aastakümneid kestnud lehvimine viis paljudel meelest sinimustvalge. Isegi nende värvide mainimine kutsus kommunistlikes tegelastes esile paanika. Lipuaastal tasuks mõelda neilegi, kes lipu hoidmise või heiskamise tõttu langesid omal ajal repressioonide ohvriks.
Võru, 21. oktoober 1987 — ohtralt koeri, ligi 300 korravalvurit. Kohalikud noored korraldasid sel päeval Vabadussõjas langenute mälestusmiitingu. Üritus pani närviliselt kihama kogu võimuaparaadi. Kohale tuli ca 3000 meeleavaldajat. Liiguti vaikselt, korraga tõsteti kõrgele Eesti trikoloor, lauldi isamaalisi laule. Seda peetakse sinimustvalge taassünni hetkeks. Vägikaika vedamine nõukogude võimuga jätkus, kuid jää oli hakanud liikuma.
Pika Hermanni torni heisati Eesti lipp 24. veebruaril 1989. Unustamatu hetk, kuhu kogunesid kümned tuhanded eestlased.
Laulva revolutsiooni, Balti keti ja 1991.a. augustisündmuste hingematvalt ülevad ja ärevad hetked on nüüd jäänud ajalukku. Ent kõigi nende tähtsate sündmuste peamiseks sümboliks oli sinimustvalge kui omamoodi sõnumikandja eestlaste vabadusihast ja isamaa-armastusest.
Täna vajab Eesti trikoloor erilist tähelepanu, kuna selle tähtsus on kodumaalt tulevate kurbade signaalide kohaselt hääbumas. Teise ärkamisaja laineharjal ilutsenud lipud on pleekinud ja visatud nurka. Teadagi on vabas ühiskonnas igaühel õigus otsustada, kui kohusetundlik kodanik ta soovib olla ja kas üldse ettenähtud päevadel lippu vardasse tõmmata.
Sinimustvalge heiskamata jätmist seostatakse rahva üldise rahulolematusega. Ei meeldi valitsus, riigikogu ega president. Öeldakse, et see pole see Eesti, mida igatseti. Ometi — lipu lehvimine või mittelehvimine ei muuda karvavõrdki Eesti olusid. Ka esimeses Eesti Vabariigis polnud elu kerge, kuid riigilippu suhtuti siis suure austusega.
Lipul on mitmeid funktsioone — see on nii kodu kaunistav kui ka rahvast ühendav sümbol, mis seab silme ette meie ideaalid. Selle lipu all toodi koju ka Iraagis hukkunud eesti noormees.
Täna võib sinimustvalge lipp vabalt lehvida. Aga et selle ilu tõeliselt esile tuleks, vajab ta piisavalt ruumi ja avarust, ülekantud tähenduses ka eestlaste südameis.
Juhtkiri: Olgu sinimustvalgel lehvimisruumi!
Arvamus
TRENDING
