Mõni aeg tagasi vahendas üks telekanal õblukese ja ujeda olemisega neiu esinemist, kes pooleldi kogeldes kinnitas, et ta tahab saada Iisraeli armee ohvitseriks. “Miks?” küsis reporter imestunult. “Tahan kaitsta oma riiki,” kinnitas sõjaväevormis tütarlaps ootamatult südilt. “Buldooseriks” tituleeritud Iisraeli peaminister Ariel Sharon on viimastel nädalatel oma hüüdnime igati õigustanud, tema armee on teinud maatasa paljud Palestiina linnad ja külad. Kas Iisraeli sõjaline edu võitluses äärmuslikku meeleheitesse viidud palestiinlastega seletubki üksnes juutide kaitsetahtega? Vaevalt küll, sest põhifaktoreiks jäävad siin ikkagi Iisraeli armee suurepärane relvastus, hea väljaõpe ja eeskätt muidugi raha, mida juutidel näib olevat küllaga. Aga ka tubli annus patriotismi, tõelist tahet kaitsta oma riiki tuleb igas sõjas suureks kasuks.

Laskumata siinkohal Palestiina-Iisraeli sõjalise konflikti üksikasjadesse ja USA välisministri Colin Powelli äsjase rahusobitamise missiooni analüüsi, rändavad mõtted kodumaale. Ametliku julgeolekukontseptsiooni kohaselt on Eesti riigikaitse aluseks kogu ühiskonda haarav totaalkaitse, mida teostatakse igal juhul ja ükskõik kui ülekaaluka vaenlase vastu. Eesti ei alistu, öeldakse selles dokumendis. Kui nii, siis võiks ju kallaletungi korral kaitsestruktuuridele abiks olla iga silma-, kõrva-, jala- ja kätepaar. Ent kuidas seda tagada; kuidas võiksime olla kindlad, et näiteks Narvas või Sompas elav vene noormees ei keera püssitoru eestlasest naabri poole kallaletungi korral?

Eesti maapiir Venemaa ja Lätiga kulgeb läbi 32 valla, kus elab umbkaudu 4% meie rahvastikust. Iga aastaga jääb seal elanikke vähemaks. Piirialadelt, eriti Kirde-Eestist kolitakse linnadesse — pole tööd, ravivõimalusi, transpordikorraldus lonkab jne. Regionaalpoliitikaga pole võimumeestel eriti aega tegelda. Ja ka raha napib, seda vajatakse muuks otstarbeks. Samas moodustavad nende valdade elanikud omamoodi piirivalvekordoni, kellest võiks ohu korral abi olla kogu riigile. Just sel põhjusel peaks riigile olema esmatähtis piirivaldade elanikele normaalsete elamistingimuste loomine.

Praegu on aga prioriteediks NATO suunas liikumine. Soovimata seda tähtsat pürgimust alatähtsustada, teame, et NATO laienemine on eelkõige poliitiline otsus — Eesti omapoolne kaitsetahe ja valmisolek selleks raha kulutada ongi ainsad, mida meie riigil on pakkuda.

Seoses sellega leiab Urmo Soonvald SL Õhtulehe esmaspäevases juhtkirjas, et Eestist on saanud küll väliselt hiilgav, ent seest kõmisev ja tühi riik, kus plaanitakse seitsmel järgmisel aastal kulutada kolm miljardit krooni relvadele, kuid sotsiaalhoolekande osas on jõutud katastroofini. Olukorras, kus meie rahvastik vananeb ja väheneb ning haiglate eelarvetes on puudu sadu miljoneid kroone, peaks aga riigijuhtidele selge olema, kus praegusel hetkel prioriteedid on. Sõjaväeliste kulutuste meeletu kasv oleks õigustatud üksnes siis, kui riiki ähvardaks tõeline kallaletungi oht, kuid seda pole silmapiiril näha.

Eesti riigi juhte pole põhjust kadestada — nad peavad olema sihikindlad ning teadma, mis on Eesti säilimise ja arengu seisukohalt kõrvaline ja mis nii oluline, et selle eest vankumatult seista.

Märkmed: