Just emadepäeva eel avaldati Kanada pressis mõtlemapanevat statistikat laste heaolu eest seisva keskuse poolt: nimelt tõestas uus uurimus, et laste vastu suunatud vägivald on Ontarios ajavahemikus 1993—1998 pea kahekordistunud, seda nii füüsilise vägivalla kui lihtsalt hooletusse jätmise juhtude poolest.

Vaevalt nüüd seetõttu, et vanemad on muutunud viie aastaga vägivaldsemaks, kui just ühiskonna suurenenud teadlikkuse tõttu vastavatest juhtudest teatamise osas: teatavasti on palunud lastekaitsetöötajad nii arstidel, õpetajatel, kasvatajatel kui teistel lastega kokku puutuvatel inimestel võimalikest kodustest vägivallaolukordadest raporteerida, mille tõttu on tulnudki ilmsiks mitmed vastavad juhtumid.

Nimetatud uuringut juhtinud Toronto Ülikooli professor N. Trocme nimetab oma raportis mõningaid muutusi, mis on pannud perekondadele lisanduvaid pingeid, nagu suurenev vaesus ja vähenev sotsiaalne toetus. Oma mõjud võivad neil faktoritel ehk olla, ometi ei saa need kuidagi õigustada laste hooletusse jätmist ega ammugi mitte vägivalda. Positiivse näitena võib võrdluseks jällegi märkida üht Eestimaa suurperet, kellest hiljuti meie lehes ka pikemalt juttu oli: nimelt võrdleb 14-lapselise pere ema igat päeva ellujäämiskursusega, kuna majanduslikus mõttes on elu vägagi keeruline, ometi hoiab pere kokku, ei jäta lapsi hooletusse ega plaani neid ära anda. Kuid vägivald laste vastu pole Eestiski võõras: hiljuti kirjutasid ajalehed Kohtla-Järvel asotsiaalsele ning varemalt kolme lapse hooldusõigused kaotanud emale sündinud poisist, kes suri nelja päeva vanuselt arvatavate vägivallatunnustega; mis täpselt juhtus, seda peab selgitama uurimine.

Laste vägivalla küsimused on Kanadas viimasel ajal olnud teravalt päevakorral. Küllap on kõigil silme ees hiljutine 7-aastase Randal Dooley juhtum, kes oma isa ja võõrasema poolt põhjustatud vägivalla tõttu suri, olles eelnevalt pika aja jooksul talunud peksmisi ja kannatanud vigastusi. Kõnealust juhtumit on iseloomustatud kui üht hullemat lapsega toimunud vägivallajuhtu Kanada ajaloos ning kuigi asjaosalised said teenitud karistuse, avaldati selle järgselt ometi lastekaitseringkondades arvamust, et see oli liiga leebe.

Lastekaitsetöötajate sõnul on sageli üsna raske tõmmata piiri, kus lõpeb n.-ö. mõistuspärane lapse distsiplineerimine, mida lubab ka palju vaidlusi ja eriarvamusi tekitanud sektsioon 43 kriminaalseaduses, ning kust saab alguse lubamatu vägivald — Ontario Lasteabi Ühingute Assotsiatsiooni esindaja M. Bernstein ütles hiljuti, et Dooley juhtum on näiteks, miks vastavat seadust tuleks kindlasti muuta, kuna on olnud juhuseid, kus lapse rängas karistamises süüdistatud vanemad on hiljem vastavat seaduseparagrahvi kasutades õigeks mõistetud, põhjendades, et lapse vastu kasutatav karistusmeetod toimis igati seaduse piires.

Eelmisel nädalal oli Toronto uudistes juttu ka esimesest nn. Telgilinnas (Lake Shore Blvd. ja Cherry St. piirkonna sadamaaladele tekkinud paik, kus mitmed kodutud omale telgid üles seadsid ning elama asusid) kodututele vanematele sündinud lapsest. Raske on võtta seisukohta, kas tunda kaasa lapsele, et ta üldse ilmavalgust nägema pidi — vaevalt saab ta elu kerge olema — või siis mitte enam verinoortele vanematele, kel mõlemal seljataga üsna kirev elu, alkoholi- ja uimastiprobleemid, kuid ometi soov sellest kõigest välja tulla ning asuda korralike inimeste kombel pereelu elama ja last kasvatama. Lastekaitse on võtnud beebi oma hoole alla, kuid vanematel on võimalik oma elukommete muutmise korral ta tagasi saada — neid külastanud linnanõuniku Jack Layton'i arvates on lahenduseks mõistliku hinnaga korteri leidmine. Lahenduse leidmise vajaduse selle juhtumiga seonduvalt kodutuse probleemile laiemalt tõstatas koheselt ka Ontario peaminister Ernie Eves.

Küllap on inimesi, kes oma ummikusse sattunud elus uue ja parema lehekülje pöörata suunavad, kui selleks on enesel tahtmist ja ka teiste poolt tuge, kuid lastekaitsetöötajate töömaa paistab siiski olevat äraütlemata suur.

Märkmed: