38 organisatsiooni esindajad kirjutasid 21. oktoobril rahvusooper Estonia valges saalis pidulikul tseremoonial viiulihelide saatel ja diplomaatide juuresolekul alla Ühiskondlikule Kokkuleppele (ÜK). See dokument seab eesmärgiks Eesti ühiskonna arengu, elatustaseme ja iibe tõusu ning kultuuri ja hariduse säilitamise. ÜK sõlmimisest jäid eemale 10 lepinguosalist (sh. Res Publica, Reformierakond ja Keskerakond). Suurerakondade taganemine esialgsest lubadusest sellele paberile käsi alla panna oli koostajatele küllaltki mõru pill ja lahjendab ÜK väärtust.
Meie lehes on palju juttu olnud president Arnold Rüütli ja Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse (ÜLS) nõukogu esimehe Aadu Luukase poolt ellu kutsutud kavatsusest sõlmida ÜK Eesti poliitiliste ja majanduslike jõudude vahel. Idee pole iseenesest uus, see esineb juba Hobbes'i, Locke'i ja Rousseau' töödes, ent soov teha seda juriidiliste meetoditega eristab Eesti ÜK-d kõigist varemtuntuist.
Siinkohal pole muidugi võimalik kõnealust dokumenti refereerida. Olgu öeldud, et selle ideeks on ühiskonna- ja majanduseliiti kaasates aidata kokku liimida killustunud Eesti ühiskonda. Samas nimetatakse ÜK-d foorumiks, mille raames võiks toimuda jätkuv mõttevahetus. Kui ÜK on tõesti mõeldud foorumi ehk vaidlusklubina, siis välistab see ülepea lepingu mõiste kui niisuguse. Igal lepingul on ju konkreetsed osalised, kes võtavad endale teatud kohustusi ja vastutust. Paradoks?
Tutvudes leppe projektiga jääb mulje, et suur osa sellest on tuntud-teatud tõed, milles nagunii kogu ühiskond sama meelt on. Milleks näiteks bürokraatlikult kinnitada, et me kõik armastame oma riiki, rahvast ja iseseisvust? Idee tõsta kõigi ühiskonnaliikmete elatustase vähemalt kahekordseks a. 2015, kaitsta eesti keelt ja kultuuri, toetada noori peresid, piirata alkoholi ja narkootikumide kättesaadavust, parandada sportimisvõimalusi, väärtustada haridust, kindlustada majandusarengut — need on kõik tänuväärt mõtted, milles konsensus on olemas ilma allkirjadetagi. Aga kuidas seda kõike praktikasse juurutada? Pole kahtlust — ÜK kannatab konkreetsuse puudumise all. Eks üldises sõnavahus on ka kergem ühist keelt leida kui näiteks konkreetsetes lühikestes punktides. ÜK kõlavaid sõnu lugedes tekib paratamatult küsimus, mis siis ikkagi konkreetselt muutuma hakkab.
Erinevaid arvamusi ÜK kohta on palju ja suurem osa kahtlusi ongi tekkinud seoses leppe hilisema täitmisega. Või on siin äkki tegemist suisa utoopilise algatusega; kuidas võikski mingi lepe hõlmata kogu ühiskonda, iga selle liiget? Universaalne kokkulepe on teostamatu idée fixe, pealesurutud sundmõte, mis polegi demokraatlikule ühiskonnale omane. Paradoks nr. 2.
SL Õhtulehe 21. okt. juhtkirjas ütleb ajakirjanik, et ta ei anna alla kiusatusele nimetada ÜK allakirjutamist tuntud lastelaulu põhjal „Mutionu peoks“, kuhu sünnipäevalapse kutsel tuli trallima karvaseid ja sulelisi; kus igale osalisele pakuti sobivat sööki-jooki ja kõigil oli päris mõnus olla. Tabav on see võrdlus ometi!
Nüüd algab aga peojärgne argipäev, kus allakirjutanud peavad ühiskonda suutma veenda mitte ainult ÜK kui dokumendi vajalikkuses, vaid ka selle konkreetses toimimises.
Juhtkiri: Otsides konkreetsust ÜK-st
Arvamus
TRENDING
