Sügaval nõukogude ajal ütles Eesti Raadio sünoptik Pilvi Kirsi ühes hommikuses ilmateates: „Idatuul pole meile kunagi midagi head toonud.“ Valvas KGB ametnik pani seda lauset tähele ja ilmateadlane Pilvi sai pikaks ajaks esinemiskeelu.

Ometi oli tal õigus, sest Siberi jäistelt aladelt pärit tuul oli eriliselt vinge ja külm nii otseses kui ülekantud tähenduses. Seesama ohtlik idatuul sundis 65 aastat tagasi, 1944. a süngel sügisel kümneid tuhandeid eestlasi põgenema Läände. Väga paljudele neist oli see ainsaks võimaluseks inimväärikuse ja elu säilitamiseks. Paljud hukkusid põgenemisteekonnal. Punavõim oli jõudnud selleks ajaks liigagi hästi demonstreerida oma tegelikku palet ja Moskva dirigeerimisel oli Eestis toime pandud kohutavaid vägivallategusid.

Kartust sattuda uute küüditamiste ohvriks võimendas 9. märtsil 1944, Tallinna barbaarse pommitamise ajal kogetu. Võime kujutleda, kui ränk oli lahkumine, sest eestlased on oma kodu alati kalliks pidanud. Sugulased, sõbrad, isamaja, armsad paigad, suure vaevaga kogutud varanatuke – kõik need tuli jätta ning purjetada üle tormise ja ohtliku Läänemere vastu tundmatule tulevikule.

Enn Sarv on võrrelnud 1944. a. põgenemist rahvahääletusega nõukogude okupatsiooni vastu. 70.000 inimese lahkumine kodumaalt demonstreeris ju selget „ei“d punavõimule.

Kodumaalt lahkunute valu, igatsus ja mitte kunagi lakanud usk Eesti vabanemisse väärivad jäädvustamist meie ajalukku. Tänaseks on kõik muutunud, kuid pagulaste osa Eesti taasvabanemises on võimatu ülehinnata. Just nemad hoidsid kaugel kodumaast Eesti vabadustuld põlemas, nii et ka kõige tugevam idatuule iil ei saanud seda kustutada.

Eelolevasse nädalasse langeb veel teinegi tähelepanuväärne sündmus Eesti ajaloos. Täna, 18. septembril, möödub 65 aastat sellest, kui Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots nimetas põhiseaduse alusel ametisse Otto Tiefi valitsuse. Valitsenud kaoses lootsid tollased julged poliitikud taastada Eesti iseseisvuse demokraatlike lääneriikide toetusel. Avaldati iseseisvuse taastamise deklaratsioon, üritati korraldada Tallinna kaitsmist ja heisati sinimustvalge lipp Pika Hermanni torni. See sai seal lehvida vaid mõne päeva. 22. septembril tungisid Tallinna nõukogude väed ja asendasid selle punalipuga. Tief ise ja mitmed valitsuse ministrid arreteeriti. Kuna rahvusvahelise õiguse seisukohast oli Otto Tiefi valitsus legitiimne, eelistati sellest järgnenud aastakümnetel lihtsalt vaikida.

Punavõimu kandjate viha (või hirm?) oli Otto Tiefi vastu nii suur, et teda ei lubatud isegi matta Metsakalmistule! Ta maeti sinna ümber 1993. a.

Alates 2007. aastast tähistatakse kodumaal 22. septembrit riikliku pühana – vastupanuvõitlemise päevana, millega meenutatakse Eesti valitsuse langemist 1944. a. Sel päeval on taas põhjust mõelda Eesti kangelastele, vabadusele, aga ka selle haprusele ja kõrgele hinnale.

Märkmed: