Olid ajad, kui Põhja-Ameerika koolides arutati poliitikat. Õpilastele anti päevakohane küsimus, ülesandeks oli välja nuputada, mida teeks peaminister, president või kuninganna, kui viimasel oleks otsustamisvõime — lahendamaks maailmamuresid. Need ajad on paraku vähemalt koolidest kadunud, nn „current events” on pigem seotud sellega, mida valdav enamus vaikselt soovib. Teisisõnu seda, mida ajakirjandus esitab tõena.

Isiklik arvamus palju ei loe. Indiviid võib muidugi soovida, et tema hääl kajaks kõrbes, aga võtkem näpust, seda saab vaid lugejakirjade rubriigis avaldada.

Mis viib muidugi selleni, et ajakirjandusel on tohutu suunamisvõime. Kui turunishsh on käes, siis saab peaaegu igasugust tühja-tähja avaldada. Toronto „Star” on selles mõttes hea näide. Ei pea muidugi seda tühist lugema, millele on terve osa pühendatud. Selle ilmumine aga tähendab kahtlemata seda, et keegi, kusagil on sellest huvitatud.

Vaevalt on kellelgi piisavalt jõudehetki, isegi uuel infoajastul, kus elektrooniliselt saab kiiresti kätte maailma ajakirjandust ja lugeda kõike, mis ilmub. Napib aega esiteks, teiseks — papagoid tavaliselt kordavad seda, mida neile öeldakse. Erandiks on mõni ajaleht, saab konstateerida, et nimigi juba sunnib tasemele.

Kahtlemata kuulub nende hulka Wall Street Journal. Sai mõnuga lugeda nende 4. aprilli juhtkirja, mis togis ja torkas praegust ameerika presidenti. Võrdles ka seda, mida näiteks Ronald Reagan või Bill Clinton oleksid teinud praeguse palava probleemi lahendamise suunas, mis on muidugi palestiinlaste tekitatud — kui uskuda Toronto Stari. Ei tohi tänapäeval suunata tähelepanu sellele, et olukord, mis halvab meedia tähelepanu, on lahendamatu. Niikaua kui poolehoidu suunab meedia, ei saagi lahendust leida. Sealt tekib sündroom, mis saadab palestiinlasi vabasurma, mida nad heroiliseks peavad.

Tahes-tahtmata meenub 1983. aastal USA Beiruti saatkonnas toimunu. Tollal oli presidendiks Reagan, kes oskas ometi vaenlasele Hollywoodi kangelasena silmapilgutamata otsa vaadata. Ent tollal oli ta jõuetu, jäi vastuse võlgu. Praegune president, Wall Street Journali eelmainitud juhtkirja järgi, ei kuulu Reagani kategooriasse. Juhtkirjanik, kes WSJ kommete järgi oma nime arvamusele ei kinnitanud, leidis, et George W. Bush ja tema valitsus on segaduses. Esile toodi seda, et terrorismivastases sõjas, mida USA peab loomulikult oluliseks, ei saa ühte ja samasse patta panna araablasi. Olgu nimeks bin Laden või Arafat, terrori rahastamine naftavarudest kinnitab, et tugi on kusagil olemas.

WSJ esitab olulise küsimuse. Kuidas saab Bush, kes on saavutanud poolehoiu just sellega, et ta ütleb seda, mida ta usub, toetada, kasvõi vagalt ja vaikselt, Iisraeli hävitustööd? Bush ilmselt loeb WSJ’d, kuna vahetult pärast selle juhtkirja ilmumist alustas ta Iisraeli vastast kriitikat, lootes, et Ariel Sharon tõmbab oma tankid tänavatelt.

Topeltstandard aga on olemas. Bush saavutas oma erakordse populaarsuse tänu sellele, et ta mängis parempoolsete kaartidega. Võib leida, et võit eelvoorus John McCaini üle oli ka sellega seletatav.

Küsimuseks jääb hetkeseisus, kus võib veel palju juhtuda, kas Bush suudab meedia arvamuste kiuste jääda Iisraeli sõbraks ning lahendada maailma võimsama riigi juhina olukorra, mis, kui piiblit lugedes teada on, on paras pähkel.

Märkmed: