www.DELFI.ee
http://www.delfi.ee/news/paeva...
Eile nägin ma Eestimaad! Hooldushaiglaid ja sotsiaalkortereid, vahetamata mähkmega vanureid ja vaesuses lapsi...
Hiljuti ületasid uudisekünnist teated sellest, et pangakaardiga ei saa maksta - peenemalt öeldult esinesid kaardimaksete häired. Ilmselt tõi sularahas arveldamise sund tagasi maa peale nii mõnegi Eesti IT edu udus elava ja e-riiklust ülistava kodaniku.
Välismaiseid keeli oskav kodanik on ilmselt tutvunud mitmete artiklitega, mis on leidnud koha The Economisti, Wall Street Journali või mõne teise olulise rahvusvahelise levikuga väljaande külgedel. Enamasti jutlustatakse neis lugudes Eesti edust. Aameni asemel on tarvitusele võetud Skype, deemonite, põrgu ja kuradi rolli etendab Nõukogude Liit, purgatooriumi (puhastustuli) etendab korras riigieelarve ja Jeesuseks tituleeritakse vahelduva eduga Ligi, Ansipit ja Laari.
Neid lugusid lugedes tundub, et elame paradiisis. Ja parafraseerides üht spordilembest meest – sellises paradiisis ma tahaksingi elada. Aga paraku ei ela meist keegi sellises paradiisis.
Ikka ja jälle võime lugeda lugusid sellest, kuidas Eesti - kui särava särgiga euroala lemmiklapse - vanaema ootab vahetamata mähkmega mõnes hooldushaiglas surma...
Patsientide esindusühingu juhataja Pille Ilvese hinnangul on kõige suurem probleem hooldekodude ja raviasutuste kohta tehtavate kaebuste sisuline ignoreerimine, kirjutab tänane Eesti Päevaleht. Muidugi võivad küünikud küsida, mida mõistlikku suudab hooldushaigla olude kohta öelda vanur, kes ei tunne enam oma lastki ära?
Aga see ei tähenda, et patsientide-klientide kaebusi uurima ei peaks. Sest „uurimatus“ tekitab karistamatuse tunde. Sellest tundest ajendatuna tuleb ikka ja jälle kirjutada lugusid elust hooldushaiglas. Tuleb kirjutada haisust, mille järgi tunned säärase asutuse kinnisilmi ära. Tuleb kirjutada vanakestest, keda koheldakse nende viimastel elupäevadel säärase hoolimatusega, et seda kõike lugevatel inimestel tekib tahtmine mitte kunagi nii vanaks elada.
Samuti võib vaid ette kujutada, mida mõtlevad ja tunnevad oma isa või ema hooldushaiglasse viinud lapsed kui nad loevad Ladõnskaja või Vainküla kirjeldusi.
Selle kõige taustal tekib küsimus, kes vastutab? Poliitikud laiutavad käsi ja ütlevad, et raha pole. Ja et küll me sügisel arutame. Muidugi. Arutage. Aga suvel tasuks neil käia mõnes hooldushaiglas. Nuusutada sealset õhku (nii otseses kui ka ülekantud tähenduses) ja teha järeldusi. Volvoga kodu poole sõites tasub järeldusi teha ka selle üle, kas 460 eurot kuus on hooldushaiglas töötamise eest vääriline tasu.
