Eesti Päevaleht
Andrus Ansip
Foto: Tanel Meos
Peaminister Andrus Ansipi eilse avalduse peale ei oska esimese hooga ei naerda ega nutta. „… aga paraku on see nii, et ettevõtete juhid, ammugi mitte erakonna peasekretärid ei eelda, et nende telefonikõnesid ei kuulata pealt. Eeldus on pigem selline, et kõik telefonikõned on salvestatavad ja sisuliselt avalikud,” ütles Ansip eile Postimehele.
Mis see siis nüüd oli? Sisuliselt on peaminister meile oma Meikari-Michali skandaali puudutavate sõnavõttude peale öelnud, et esiteks ei võtaks tema partei iial varjatud annetusi, aga teiseks võib ta kinnitada, et nad ei aja sedalaadi asju telefoni teel.
Olgu, selline tõlgendus on kontekstist ehk pisut välja rebitud: Ansip tahtis oma lausega selgitada, miks ta peab Silver Meikari juttu valeks. Olevat „absoluutselt ebausutav”, et Kristen Michalile võiks pähe tulla mõte leppida annetuste pesemine kokku telefoni teel.
Aga sama hästi võib väita, et peaminister liialdab, sest ligi kümme aastat võimupartei tähtsate ninade hulgas võib inimeses vabalt tekitada karistamatuse tunde, mis ta lõpuks ka ettevaatamatuks muudab. Tugigrupp „Usun Kristen Michalit” praegu küll Ansipilt tugevat argumenti juurde ei saanud.
Ansipi sõnade teine ja Eesti elanike seisukohast isegi kurvem tõlgendusvõimalus on see, et peaminister andis Reformierakonnaga rahulolematutele mõista: pidage parem suu kinni, sest kõike, mida te telefonitsi räägite, võime me vajalikul hetkel kasutada teie vastu.
Tõsiasi on see, et infotehnoloogia kiire areng ja sellega samale ajale sattunud sõda terrori vastu on riigivõimule inimeste jälgimiseks küllaltki head võimalused kätte mänginud. Väga hirmutav, kui peaminister pillab kommentaari, millest võib välja lugeda, et meie rahulikus ja suhteliselt demokraatlikuna paistvas riigis neid võimalusi laialdaselt ka kasutatakse.
Kolmas võimalus on, et peaminister unustas ennast lihtsalt targutama, nagu temaga vahepeal juhtub. On ju peaminister Ansipile saanud omaseks soov jätta mulje, et tal on igal pool ja alati õigus – ka siis, kui tegelikult on tal käes viletsapoolsed kaardid. Ansipilt endalt küsida, mida ta lausega õieti silmas pidas, pole samal põhjusel suurt mõtet. Vastuseks räägiks ta musta valgeks ja kui vaja peaks olema, siis hiljem jälle mustaks.
Mõtles Ansip, mis ta mõtles, aga igal juhul on jutuksolev mõttekõik veel üks märk sellest, et tema „parim enne” tähtaeg peaministriametis on möödas.
