Jõulude aegu tundub mõni teema olema sobimatu. Näiteks püüavad paljud inimesed kasvõi alateadlikult teha üht või teist asja tavapärasest paremini ja käituda korrektsemalt, jättes mõne väljaütlemist tahtva solvangu või mõtteavalduse vaid enese teada. Halvad asjad, mis eksisteerivad nagunii, võivad oodata kallite pühade möödumist ja taasastumist igapäevasesse elurutiini.

Alati pole see aga sugugi nõnda — kui esmapilgul võib mõelda, et leheski tuleb pühade ümbruses kirjutada vaid nendega seonduvatest ja ilusatest asjadest, siis heites pilgu Eesti ajakirjandusse viimasel nädalal, tuleb päevavalgele teema, mille ulatust poleks osanud kaugeltki arvata: nimelt perevägivald. Paljud Eesti meediaväljaanded on viimasel nädalal sel teemal põhjalikult sõna võtnud, Postimees pühendas sellele ka laupäevase juhtkirja, kus tõdeti, et Eestis on vaja perevägivalla ohvrite abistamiseks avada rohkem varjupaiku.

Kui aeg-ajalt esineb Kanada ajakirjanduses vastavaid teemasid ja nõuandeid koduse vägivallaga toimetulekuks, tundub see meile kuidagi kauge ja võõra teemana, kuna arvatavalt see probleem meie rahvusgrupile omane ei ole. Aga lugedes andmeid Eesti kohta, mida avaldas SLÕleht selle nädala teisipäeval, ilmneb, et igal aastal saab perevägivalla tõttu vigastada 44.000 naist; 6000 naise vigastused on eluohtlikud. Ja vastavad varjupaigad on pungil täis; kohtade puudusel ei saada isegi kõiki soovijaid vastu võtta.

Üheksal juhul kümnest on koduse vägivalla puhul kannatajaks naine. Tuuakse välja, et iga päev kannatab 285 naist füüsilise ja seksuaalse vägivalla all, 2/3 juhtudest toimub see omaenda kodus. Ja varjupaikade esindajate sõnul ei rutata abi otsima sugugi kohe, kas siis lootuses, et probleem möödub iseenesest või hirmust veelgi hullema ees — on üsna tavaline, et politseile ei juleta asjast teatada. Statistika kohaselt tegevat seda vaid 1/10 koduse vägivalla all kannatajatest, oma rolli mängib ka häbitunne. Sageli kulub abiotsimiseni aastaid. Ja haruldane pole ka see, et kannatav naine hakkab hoopis süüd otsima iseendast, et ta on kuidagi valesti käitunud ja agressiivse käitumise esile kutsunud.

Vägivallatsejad pole sugugi ainult alkohoolikud, vaid neid leiduvat kõikides ühiskonnagruppides ja vanuseskaalagi on äärmiselt lai. Ja ka ohvrite hulgas on vägagi erineva haridustaseme ja elukutsete esindajaid. Sugugi mitte alati ei ole vägivald ainuüksi füüsiline, vaid sinna lisandub veel hulk erinevaid käitumismudeleid, mis kokku moodustabki pildi selgest kodusest vägivallast.

Postimees kirjutab, et isegi kui abielu lahutuse protsess on käimas, võib ka sel ajal olla naise elu ja tervis ohus. Ja oma mõjud jäävad ka lastele, keda on umbes pooltes peredes, kus esineb kodust vägivalda.

Nii leitakse, et probleemi lahendamiseks tuleb avada rohkem varjupaiku. Samme on astutud: sotsiaalministeerium paneb uuel aastal politseiasutustesse ametisse 35 ohvriabi töötajat ning justiitsministeeriumis valmib lähenemiskeelu seadus. Ning politsei on võtnud perevägivalla üheks oma prioriteediks.

Seega, kui probleem on olemas, oleks mõttetu sellest mitte välja teha — teema, mis enamuse inimeste jaoks ehk küll võõras mure, aga kannatajatele igapäevane reaalsus.

Märkmed: