Kui Saksamaa kandidatuuri heakskiitmine on mõistetav, siis Portugali valimine paneb küll imestama. Viimase osa pole kuidagi võrreldav Kanada panusega maailmaorganisatsioonile ei rahaliselt ega muudel tasanditel. Portugal on näidanud ennast üsnagi ebastabiilse riigina, mis sipleb ikka veel sügavas majanduskriisis. Pealegi rikuti seekordse hääletamisega ÜRO-s geograafilise tasakaalu põhimõtet – Julgeolekunõukogusse kuulub kahe Lääne-Euroopa riigi asemel nüüd juba neli.
Hääletuskaotus oli Kanadale, eriti aga peaminister Stephen Harperi valitsusele tohutuks tagasilöögiks nii välis- kui sisepoliitiliselt. Vastav kampaania oli ju strateegiliselt muljetavaldav. Miks see siis vilja ei kandnud? Press pakkus arvukalt artikleid, kus seda alandavat lüüasaamist analüüsiti.
Peaministri pressiesindaja Dimitri Soudas veeretas süü opositsiooni kaela. Ütles ju liberaalide juht Michael Ignatieff septembris, et Kanada ei väärigi ÜRO liikme kohta. Ta unustas nähtavasti, et see koht ei kuulu mitte konservatiivide valitsusele, vaid Kanada riigile. Kas Ignatieff ei hooligi Kanada rahvusvahelisest prestiizhist? Ajakirjanikud olid nobedad selgitama, et mitte kõik ÜRO-s hääletanud delegaadid ei tea, kes Ignatieff üldse on. Kolumnist John Ivison leiab, et liberaalide süüdistamisega valavad konservatiivid vaid õli tulle (NP, 12.10). See võib olla aga päris ohtlik, sest viimaste küsitluste põhjal on konservatiivide ja liberaalide toetus pea võrdne. The Globe and Mail’i juhtkirjas kaheldakse, kas Ignatieff on üldse sedavõrd mõjukas isik, et ta suudab Kanada rahvusvahelisi pürgimusi torpedeerida (13.10.).
13. okt. Winnipeg Press’is arvatakse, et liikmestaatusest jäädi ilma seetõttu, et „pole tantsitud ÜRO silmakirjalike meloodiate järgi“. Muidugi on Harperi valitsus on käitunud oma nime vääriliselt – küllaltki konservatiivselt – ning pole toonud oma põhimõtteid ohvriks populismi altarile.
Ilmselt peitub lüüasaamise põhjus hoopis Kanada viimase aja välispoliitilistes kannapööretes, millega on põletatud mitmeid sildasid. On asutud innukalt toetama Iisraeli; pööratud pilgud Aafrika asemel Euroopasse, Hiinasse ja Indiasse; Kyoto leppe täitmine on jäetud tagaplaanile jne. Mõnede vaatlejate arvates on valitsus pühendanud ka liiga palju „auru“ riigi majanduse ja rahanduse turgutamisele.
ÜRO Julgeolekunõukogu liikmelisus on igale riigile erilise vastutusega ülesanne, mis paneb proovile tema võimekuse. Kahju, et Kanadal avaneb selleks võimalus alles 10 aasta pärast.