Tervest sellest suurest arvamuste ja kommentaaride mäsust, mis puhkesid valla kahe nädala eest, kui värske välisminister Urmas Paet teatas, et on vastu võtnud Vene välisministri Sergei Lavrovi kutse allkirjastada 18. mail Eesti-Vene piirilepingud, pole olnud leida sobivat seletust, mis põhjendaks allkirjastamise kibekiiret vajadust. Miks just nüüd ja miks just nii kähku?
Saame hästi aru, et Eesti-Vene piir on osa Euroopa Liidu (EL) välispiirist, EL-i liikmesriigina on Eestil teatud kohustus. Kuid EL-i järgi on piiriküsimus kahe riigi vaheline leping, kus EL-il pole otsustusvõimet, ainult mõjuvõim. See mõju on teadagi võimas, eriti kuna EL-i—Vene visad vahekorrad vajavad kordapanekut, peatamaks idast läände voolavat illegaalset immigratsiooni, milles nähakse ka terrorismiohtu. Kas Eesti on siis piltlikult kahe suure liidu kruustangide vahel?
Kui jälgida Eesti-Vene riiklike läbirääkimiste tulemusi, siis on takistusi esitanud Moskva, mitte Tallinn. Pärast 1994. a. Meri-Jeltsini sõlmitud nn juulileppeid on korduvalt piirileppega liiva joostud. Kui juba 1994. a. detsembris kinnitas tollane peaminister Andres Tarand, et tingimusel, kui Venemaa tunnustab Tartu rahulepingut Eesti riigi sünnilepinguna, ei asu Eesti tagasi nõudma Narva tagust ala ja Petserimaad, mis kadusid N. Liidu okupatsiooniga. Juba 1996. aastaks oli algne leping sepitsetud, 1999. aastaks olid lepped allkirjastamiseks valmis.
Viimased nädalad on eriti teravalt näidanud, et riiukuked Kremlis, kes, kui ei saa, mida tahavad väevõimuga, proovivad seda saavutada vägeva sõimuga.
President Rüütli otsus Moskvasse mitte minna 9. mail, vallandas seal pahameele. Kuid, kas on kokkusattumus, et pärast Ansipi valitsuse kinnitamist muutus Lavrov leebemaks — vähemalt piirilepingute allkirjastamise huvides? Heidaks ometi keegi valgust sellele, siis ehk vaibuksid konspiratiivteooriad.
Sest teatavasti pole 1999. aastast saadik tekstis olnud muutusi. Eesti kaotab umbes 5% Tartu rahu aegsest maa-alast, umbes 2000 setot, Eesti kodanikku, jäävad piiri taha. Eestipoolsed järeleandmised on õigustatult kutsunud esile arvukalt protestiaktsioone.
Piirilepingute jõustumisega võib minna määramatult aega. Duumas kinnitatakse tõenäoliselt lepped tõrgeteta, aga enne sügist ei nähta ette riigikogus ratifitseerimise võimalustki. Ning kuna lepete heakskiitmiseks on vaja 2/3 riigikogu liikmete toetus, pole sugugi kindel, et seegi on fait accompli. Lahendamata on ka praktilised detailid nagu omandimured, setode kodanikuõigused.
Kas jälle realpolitik ilming, kus saavutatakse eesmärke otsese või aimatava sunduse kaudu? Moskva on harjunud türanniseerima, ähvardustega sundima väiksemaid neile vastu tulema. Miks äkki nüüd näeb Kreml kasu piirilepetest, mida 6 aastat keelduti allkirjastamast, jääb mõistatuseks. Kiirustati allkirjadega, kuid ratifitseerimisega on aega. Kelle huvides siis anti ära 5% Eestimaast?