Piirid on tekitanud alati inimestele erinevaid emotsioone, olgu need siis füüsilised või mõttelised. Ja nende eemaldamine tähistab alati otsekui vabanemist, olgu siis pealesunnitud eraldatusest ja sellega kaasnevast psühholoogilisest ängistusest või hoopiski mingist kinnisideest, mis segas vaba arengut ja mõttemaailma.

Eestlased teavad hästi, mida tähendavad mõlemat sorti piirid. Viis aastakümmet raudeesriide taga, mis mõjutas nii seal kui vabas maailmas elanuid, jättis oma jäljed, kuid ei võtnud lootust nende avanemisele. Lootused on erinevad — olgu põhiliseks sooviks lähedastega kokkusaamine üle pika aja, lihtsalt reisimine ja oma maailma avardamine või hoopis erialakontaktid, mis aastakümneid olid Eesti teadlastel välismaade kolleegidega võrdlemisi piiratud.

Nüüd võivad küllap kõik tõdeda, et piirid on mitmes mõttes — ja väga kindlalt — avanenud. Sümboolselt märgib just tänavune suvi seda eriti. Viimasel ajal kohtan pea iga päev kedagi, kes on äsja saabunud suviselt reisilt kodumaalt; positiivsete ja isiklike elamuste kõrval haakub reisiga väga tihedalt eriline rahvustunne ja uhkus olla just eestlane. Sellesuvine Toronto eesti lastekoori reis Eestisse ning osalemine üldlaulupeol — mis, nagu oleme kuulnud, läks vaid positiivselt ja ilma igasuguste viperusteta — avab jällegi sootuks uue lehekülje piiride avanemise protsessis. Mõiste 'globaalne eestlus', mis mõne jaoks ehk kauge ja õõnes mõiste, saab hoopis teise tähenduse ning sild, mille ehitamisest kümmekond aastat kõneldud, saab eriliselt tugeva aluse.

Eesti hüppeliselt kiiret arengut märkavad eelkõige kindlasti kodumaad külastavad eestlased võõrsilt. Sest paljudele Eesti elanikele endile tundub see kõik kuidagi sujuv ja loomulik ning sündmused ja võimalused, mis varem polnud kättesaadavad ega mõeldavadki, on tulnud ellu kuidagi järk-järgult. Võtame või ülikiire arengu tehnoloogia vallas —, aga ka kontaktid. Tänases lehes räägib teadlane kodumaalt oma osalemisest erialakonverentsidel, mis viivad teda ja paljusid teisi maailma erinevatesse paikadesse. Võib vaid arvata, kui olulised on teadlaste jaoks kontaktid, mida neil reisidel luuakse ning kui palju on kaotada, kui ei saa oma erialal n-ö maailma juhtivjõududega sammu pidada. On igati rõõm tõdeda, et kodueestlase jaoks on see nüüd saanud reaalseks võimaluseks ning et võidavad kindlasti mõlemad pooled — eestlastel on samuti üht-teist maailmale pakkuda.

Nii mõnigi Kodu-Eesti noor võib praegu valida, millisesse prestiizhikasse kooli mistahes riigis suunduda ja õppimisvõimalused ei piirdu sugugi enam kodumaal asuva kümmekonna kõrgkooliga. Siin Torontos näeme pidevalt Tartu College'is peatuvaid noori, kelle jaoks siin linnas — ja ka mujal — õppimine on üks oluline etapp haridusteel, mis mõnikord kestab kaua. Ikka selleks, et olla tööturul võrdväärne konkurent mistahes maal hariduse saanud inimestega. Ja konkurentsivõimelised pole mitte ainult kõrgkooliealised: äsja Ateenast rahvusvaheliselt matemaatikaolümpiaadilt naasnud Eesti kooliõpilastest koosnev võistkond tõi koju mitu medalit.

Kontaktid on teadagi vastastikused. Prestiizhikasse Tartu Ülikooli lähevad tänavu paljude teiste riikide tudengite kõrval õppima ka kaks Torontos üles kasvanud eesti noort. Nii et piiride avanemises ja tugevate sildade olemasolus ei tohiks küll keegi enam kahelda.

Märkmed: