Eesti erakonnad murdsid viimastel nädalatel kõvasti piike just sellesama preambula üle. Lõpuks sündis kompromiss, kui preambula teksti lisati viide Tartu rahulepingule ja teistele Eesti õiguslikku järjepidevust käsitlevatele aktidele. Viis parlamendi erakonda (v.a. Isamaaliit) kiitsid seejärel piirileppe heaks. Sellega oli Eesti vaevaline, vahel üsna tormiliselt kulgenud 12 aastane rännak viinud eesmärgile, ükskõik mida sellest ka ei arvata või selle kohta ei öelda. Ja öeldakse muidugi palju, sest kõigil on nii tähtsas küsimuses oma seisukoht, millest annavad tunnistust sajad internetikommentaarid ja lugejakirjad.
Kui president Rüütel ratifitseeritud piirilepped 22. juunil seaduseks kuulutas, oli Eesti pool läbinud kogu legaalse protseduuri ja jäi üle oodata Kremli reaktsiooni. See saabus veel samal päeval Vene karu pahaendelise mõmina ehk välisministeeriumi avalduse ja riigiduuma väliskomitee esimehe Konstantin Kossatshovi pressiteate näol, milles anti teada, et riigiduumale lepet ratifitseerimiseks ei esitatagi ja et see on päevakorrast maha võetud. Põhjusena toodi esile preambula lisamine, tegelikult muidugi vihje Tartu rahule, mida Kreml nimetab õigustühiseks. Sellist reaktsiooni võis ka ette näha.
Eesti-Vene piirilepe on nüüd patiseisus. On see hea või halb? Nagu ikka, võime ka käesolevast ummikseisust leida plusse ja miinuseid.
Piirilepete allkirjastamine ja ratifitseerimine oli Eesti poolne hea tahte zhest Venemaale, mille viimane hoolimatult jalge alla tallas. Mitte keegi maailmas ei saa täna Eestit süüdistada soovimatuses idanaabriga suhteid normaliseerida. Kui Kreml tõesti ei suvatse piirileppeid duumale ratifitseerimiseks esitada, näitab ta taas maailmale oma tegelikku palet. Venemaa soovib häid suhteid Euroopa Liiduga. Mida arvab aga viimane Moskva ülbest keeldumisest rajajoonte paikaseadmisel, sest tegemist on ju ikkagi EL i—Vene piiriga? EL on omalt poolt selleks rahagi juba eraldanud. Nii kompromiteerib Venemaa end ka Euroopa Liidus. See kõik oleks kaudselt vesi Eesti veskile ja tõestaks, kuivõrd raske (et mitte öelda võimatu) on Eestil Venemaaga suhelda.
Kui Venemaa jätab lepped ratifitseerimata, rahuldab see ka suurt osa eestlastest, kes algusest peale seisid piirilepete allkirjastamise vastu.
Negatiivse poole pealt võiks nimetada piiri ebamäärasuse jätkumist ja sellega kaasnevat võimalikku ohtu tulevikus meie vabariigile. Ent vaevalt suudaks ka mõlemapoolselt ratifitseeritud piirilepe garanteerida meile 100%-liselt turvalist tulevikku. Võib muidugi ka arvata, et mõned analüütikud ja ringkonnad hakkavad taas Eestit süüdistama natsionalismis ja kangekaelsuses ning sarjama preambula lisamise pärast.
Kõigest hoolimata on Eesti oma sõna öelnud ja loobunud paljust (tegelikult liigagi paljust) selle nimel, et suhteid Venemaaga parandada. Nüüd on pall Moskva väravas. Näis, mis sellega siis tehakse.