Kui inimene on olnud poliitikas üle kolme aastakümne, paneb see kahtlemata vahetevahel mõtlema, kas sellest on küllalt või peaks karjäärile veel aastaid lisama — just sellekohase otsuse tegi eelmisel teisipäeval teatavaks Toronto linnapea Mel Lastman, kes, olles tegutsenud poliitikas 34 aastat, otsustas eelolevas novembris toimuvatel munitsipaalvalimistel enam mitte kandideerida.

Tegemist ei olnud äkilise otsusega — see valmis tal juba möödunud suvel, kuid teatavaks tegi ta selle, nagu lubatud, nüüd.

Ajakirjanduses spekuleeriti, milline see otsus olema saab, ja paljud väitsid kindlalt, et just selline, nagu ta oli. Samas — Lastman olevat mees, kes täis üllatusi, ja isegi tema esindaja väitel ei või enne midagi kindlat arvata, kui ta on oma otsusest teatanud.

Oma nn. lahkumiskõnes rääkis Lastman linnast ja selle õitsengust — rajatud on tugev alus, linna tulevik on kindel ja seetõttu võib ta südamerahuga selle juhtimise edasi anda. Et Lastmanile on linnaprobleemid südamelähedased, on olnud näha igast tema ülesastumisest, milles on ülevat kiitust, kirge ja entusiasmi ja kui on olnud valuprobleeme, pole ta peljanud nende nimel välja astuda.

Toronto Star’i internetileheküljel oli avatud võimalus kõigil soovijatel arvamust avaldada, millise jälje on nende meelest linnapea endast jätnud. Arvamused olid üsnagi erinevad: nii neid, kes karmilt kritiseerisid Lastmanit ja olid igati selle poolt, et linna peaks juhtima keegi teine, samuti neid, kes arvasid, et ta on lihtsalt inimene oma inimlike nõrkustega ja kritiseerimise asemel tuleks vaadata hoopis tema positiivsetele saavutustele. Mitmed arvamuse avaldajad kritiseerisid tema huumorimeelt, tõmmates paralleele tsirkusega. Pole ju Lastman tõesti peljanud linnarahvast lõbustada teatud muhedatooniliste väljaastumistega kaamerate ees.

Olles teeninud 25 aastat North York’i ja hiljem kaks järjestikust termi ühendatud Toronto linnapeana, annab see kokku auväärse aja lausa maailmamastaabis — ajakirjanduse andmetel pole vast teist suurlinna, mille linnapea oleks nii pika linnajuhtimise staazhiga.

Kuigi Mel Lastmani avalikud ülesastumised ja intervjuud on jäänud viimasel ajal harvemaks, on ta aastate vältel olnud igati värvikas poliitik, kes püsinud pidevalt tähelepanu all. Tema „kontosse“ võib kanda mitmeid kontroversiaalseidki seiku, mis on toonud talle hukkamõistu ja pahandustki, kuid millest ta on siiski kenasti välja tulnud. Olgu selleks mõned ehk läbimõtlemata kommentaarid, mida ta oma arvamust välja öelda armastava inimesena on mõnikord pillanud — ta on ka ise öelnud, et sellega tuleb ettevaatlikum olla —, samuti käesurumine Hells Angels’i ratturiga, mis sai lausa suureks esiküljeuudiseks. Mõnede jaoks oli naeruväärne samm kutsuda appi sõdureid nelja aasta tagustele suurtele lumepuhastustöödele lumetormijärgses linnas.

Lähiaastate isaduse alane kohtuasi, mille algatasid Lastmani endine armuke ja tema kaks täiskasvanud poega, oli pidevalt ajakirjanduse huviorbiidis ja jättis kindlasti oma jälje kogu linnapea perele — kuid tema abikaasa Marilyn on olnud truult tema kõrval üle 49 aasta — Lastman nimetas teda oma kõnes oma elu valguseks ning parimaks sõbraks.

Nüüd, kus Mel Lastman on ametlikult teatanud oma tulevasest mittekandideerimisest, on arvata, et mitmed teised linnapeakandidaadid tulevad jällegi välja oma vastupidise otsusega. Praeguseks on registreerinud kandidaate kolm — endine linnapea Barbara Hall, linnanõunik David Miller ja endine linnanõunik Tom Jakobek, kuid neile on arvatavalt oodata peatset lisa. Kuigi varased küsitlused linnaelanike seas näitasid Hall’i hetkelist edumaad, on suuremad kampaaniad veel ees ja kes asub linnapea toolile novembris, ei oska keegi täpselt ennustada.

Et aga poliitilisel karjääril ja vanusel ei pruugi olla omavahel suurt seost, tõestas hiljuti ilmekalt Mississauga linnapea Hazel McCallion, kel täitub veebruaris 82. eluaasta, kuid kes sellele vaatamata otsustas ka järgmistel valimistel kandideerida, kui tervis ikka jätkuvalt korras püsib.

Arvamus

TRENDING