Kananskisese kuurortisse G-8 tippkohtumisele kogunenud riigipead arutasid, nagu alati, maailma muresid, seda juba ebameeldivalt tuttavaks saanud protestide taustal. Igal riigijuhil olid oma lemmikteemad, aga peamise tähelepanu saavutasid USA ja Venemaa presidendid. See polnud muidugi üllatuseks.
Kohtumine oli igati edukas Putinile — Venemaa massihävitusrelvade varu vähendamiseks lubati läänest $20 miljardit; taas toetab kapitalistlik maailm kommunismi ajastust vabanemist. Venemaa sai ka täisõiguslikuks G-8 liikmeks, see polnud samuti kellelegi üllatuseks. Putini ja Bushi semuseisus on oluline osa tänapäeva edukast diplomaatiast. See meenutas omakorda kahe mehe eelkäijate vahekorda. Mais jõudis raamatuturule endise USA asevälisministri ja Clintoni peamise Venemaa-nõuniku Strobe Talbott'i diplomaatiline memuaarteos „The Russia Hand”. (Pealkiri ja lähenemine võlgnevad palju George Kennanile, kauaaegsele diplomaadile, ajaloolasele ja kommunismi pärandi ennustajale II maailmasõja lõpu ja külma sõja ajastul).
Talbott meenutab USA-Venemaa suhteid ja pingelisi aastaid oma ülikooliaegse toakaaslase Bill Clintoni (mõlemad olid Rhodes Scholarid) valitsusajal. Raamatu põhiline rõhuasetus ongi Clintoni ja Jeltsini vahekorral. Küsima peaks, kuivõrd erapooletu saigi Talbott olla oma kauaaegse sõbra suhtes — oskas ju Clinton paljudelegi väärpilti enesest esitada. Arvustusi on olnud juba kuhjaga, mainima peaks Economisti, Stephen Kotkini New Republic’ us jpt. Talbott'i raamat on kahtlemata teel oma kategoorias bestselleriks. Üldiselt on autorit kiidetud, teatavasti Talbott'i tööeetika oli erakordne — vara magama, vara üles, kirjutas koiduvalgel eelmise päeva sündmustest. Teos on tänu sellele värske, nagu loeks alles eile toimunust. Aitab kaasa autori mahlakas kirjanikustiil — eriti, kui ta kirjeldab punanina Borja purjus esinemisi nii avalikult kui ka meedia tähelepanust kaugel. Talbott'i sõnul nägi Clinton Jeltsinis iiri luuletaja hinge kehastust ja ta olevat leidnud, et vindise Jeltsiniga oli märksa lihtsam asju ajada. Kui Clintonile oli Jeltsin semu — nagu praegu Putin Bushile, siis Talbott Jeltsinit ei sallinud. Ehk selle tõttu puudub raamatus teatud tasakaal — kuigi on tõetruult kirjeldatud toimunut, pole piisavalt analüüsitud tulemusi, kahtlasemaid asju on kalevi alla pühitud.
Sellele juhib erakordselt hästi tähelepanu ajakirjanik Anne Applebaum. Tänapäeval on Internetil suur roll meediailmas. Slate.com’i ekraanil („lehekülgedel”) sai maailm lugeda Applebaum'i ja Talbott'i vahelist kirjavahetust. Applebaum'i ajakirjanduslik karjäär algas Varssavis, kui ta Economisti korrespondendina kirjeldas kommunismi lagunemist nii seal kui mujal Ida Euroopas. Tuntud oma kommunismivastase hoiaku poolest, on Applebaum'i auhinnatud tema töö eest sel ajastul. Ajakirjanik osales ka nendel pressikonverentsidel, millele suur osa Talbott'i raamatust toetub. Viisakas võrguvestluses juhib Anne Strobe’i (nii nad slate.comis suhtlevad) tähelepanu sellele, mida raamatus ei ole. Raamatu kirjutas USA Vene-poliitika üks põhiautoreid — arvustab ajakirjanik, kes nägi tulemusi teise pilguga.
Ühe kirja pealkirjaks on „ A Look in History’s Mirror“, Applebaum sugereerib selles, et Talbott'il oli vahest kõverpeegel. Applebaum küsib, miks Clinton toetas Jeltsini korrumpeerunud süsteemi; miks oligarhiale ei hakatud vastu? Paljud tänapäeva poliitilised probleemid Venemaal said alguse Jeltsini ajastust, kui parteituusadele anti võimu, raha, maad, vabrikuid — poliitilise toetuse vastutasuks. Ka asepresident Gore’i komplitseeritusega 1998. aasta majanduslikus kriisis ei tegele Talbott.
Applebaum lõpetab kirja küsimusega: kas Clinton tõesti toetas „demokraatlike väärtuste arengut” Venemaal, nagu ta väitis? Või lihtsalt toetas, nagu iga Ameerika valitsus pärast II maailmasõda, meest, kes juhtus Kremli kuningas olema, seda stabiilsuse nimel?
Stroboskoop on riist, mis tekitab pideva liikumise illusiooni, strobe-lampide valgustusefekte tarvitatakse diskodes. Strobe Talbott valgustab küll üht ajastut diplomaatias, aga näiliselt nii, kuidas ta sõber Bill oleks seda soovinud. Seda kinnitab ta vastus Applebaum'ile — Clinton toetas Jeltsinit, kuna muidu poleks saanud saavutada teisi poliitilisi eesmärke, näiteks NATO laienemist. Ja korruptsioon oli juba enne Jeltsinit paigas. Talbott väidab, et ajastul, mida ta kirjeldab, astuti olulisi samme Venemaa demokratiseerimise suunas. Ajalugu pole veel seda kinnitanud. Nii tuleks ka täna Bushi ja Putini vahekorda vaadelda. Pole homset eilseta, ja semu olla on parem kui oponent. Kas sõprusega saavutatakse rohkem kui vihavaenuga — jääb otsustamata, eriti Applebaum'i seisukohta kaaludes.
Juhtkiri: Pilguke ajaloo peeglisse
Arvamus
TRENDING
