See on ainus võimalus...
Kuulun nõudlikute põlvkonda. Nende hulka, kes leiavad, et vabadus on alati olemas olnud, torisejate kildkonda, kes tahavad enamat kui seda, mida Kõigevägevam on oma suures tarkuses ja mõistuses loositulemusena meile on andnud. Usun samas, et õnnesepitsemine on enese teha. Vinguda ainult ülekohtu ees.
Ei istu sugugi lähenemine, et andke. Ei istu sugugi lotopileti ostmine — nagu oleks raha balsamiks — kui seda oleks ometi, ainult saaks. Ja aina rohkem. Ei usu enam tööandjate heldusesse. Ajalugu kinnitab, et Thomas More’i „Utoopia“ on just see — unelm.
Kuid: kui elu on selline, mis pole tänaseni hitler-stalin-saddamide sammude kõlast pääsenud — mis on ikka suutnud igapäevasest joodava vee, puhta hapniku, söödava leiva, kobeda korraliku katuse varumise teha kadalipujooksuks — siis vahest on aeg küsida, miks. Vabadus, eriti sõnavabadus, on asi, milleta puhas vesi ei maitse kui allikasoonest tulnult, hommikune esmane vaba, värske kopsudetäitmine ei luba ringutamist mõnuga lõpetada, sahvrist leitud kuivanud leivakannikas ei oma meeldivat maitset.
Virin on tänapäeva leib, moositakse vahel saiale peale, neile, kel on olemas safrani ostmiseks raha. Kuuletutakse, kuuldakse, ja ongi roog olemas — the daily special . Unustatakse aga, mida on tehtud selleks, et saia saab.
Eestlased on alati osanud oma kannatusteekonda visalt teistele esitada, aga kui järjele on jõutud, siis ollakse tihti kiired ja karmid varmalt teisi katlasse tõukama, kust alles ise pääsu leiti. Kuid mitte alati, ning selle tagant, ei leia me mitte omakasupüüdlikkust, vaid suuremaid idealistlikke, rahvast hoidvaid jooni.
Paduvihm pommitab hetkel torontolasi. Sügis on käes. Torontolased aga ei pea paduhirmus põgenema kommunismi eest. Nii, nagu septembris 1944 tegid paljud, teadmata, kas lootuste laev randub.
Põgenikevool ei valinud muud kui seda — lootust. Mõnel vedas, teistel — laine viis randa teadmatuses, surmas. Paljud jäid hulpima sügiskuu külmadesse laintesse, haud sügav, külm ja teadmatu.
Olles ise sündinud eestlasena võõrsil, kodumaa oli More’i sõna, ei oska ette kujutada seda, mida 1944.a. septembris ette võeti. Mis materiaalne, see maha jäi — olulisem, mis kuuluvus, enesemääramisvõime jäeti Sõrve säärele maha. Asendamatu kadu.
Septembrivihmad toovad mälestusi neile, kes ootasid kail viimast võimalust. Peaks samuti tooma meile, kes kas vabaduses sündinud, hirmuvalitsust pole tundnud, või aastakümnete halastamatu käigu kestel on suutnud unustada, mille eest pages väärtuslik osa Eestist.
Tuleb ka mäletada neid, kes kaldale ei jõudnud. Palju, liialt palju, on meie rahvas kogenud valu ja kaotusi. Tulevikunägemuse nimel, millesse sugugi kõik ei osanud uskuda, aga lootust oli. Ning on.
Peab olema. Paljukogenud rahvas ei tohi unustada vähemalt kahte asja. Esimeseks — põgeneti teadaoleva hirmuvalitsuse eest. Pandi elu mängu. Teiseks — kui randa jõuti, siis ei unustatud iial seda maad, kust oldi sunnitud lahkuma.
Neile, kellele ainus hauakivi on Läänemere lained, mõtleksime, kui siinse elu tühised mured tahavad vallutada tõelise vabaduse põhimõtted.