Hiljuti oli palju juttu Euroopa Liidu riikide tervishoiu olukorda vaatlevast raportist, mille kohaselt kulutas Eesti 2001.a. tervishoiule 5,5% ning 2002.a. 4,8% sisemajanduse kogutoodangust, olles seega teiste Euroopa riikidega võrreldes viimasel kohal. Soomes on vastav protsent näiteks seitse. Analüüside kohaselt vähenevad Eesti tervishoiukulutused veelgi.
Ekspertide sõnul on tegemist madalseisuga; samuti tekitab vähene rahastamine pikemas perspektiivis mitmeid riske — näiteks arstide ja õdede vähesust, mis mõjutab arstiabi kättesaadavust ja ka rahva tervist.
Postimees avaldas eelmisel nädalal sel teemal analüüsiva artikli, kus võtsid sõna mitmed juhtivarstid. Eesti Arstide Liidu president Andres Kork ütles, et esimene samm olukorra parandamisel oleks meedikute palga tõstmine — sel aastal on 5% praktiseerivatest arstidest asumas välismaale tööle. Pole ju Eesti arstide palgad veel sugugi kõrvutatavad näiteks Soome kolleegide omadega ja nii otsustavadki paljud Eesti arstid üle lahe praktiseerima minna, kuna nende oskused ja kvalifikatsioon on igati tasemel ja tunnustust leidnud.
Kuidas arste Eestis kinni hoida ehk nende motiveerimisest kodumaale jäämiseks on kõneldud palju. Eks ole asi eeskätt muidugi palgas — raha aga teatavasti pole tervishoiusüsteemis kunagi üleliia ega kipu juurde tulema. Nagu ütleb tervishoiuminister Marko Pomerants kolmapäevase Eesti Päevalehe intervjuus, on valikud olemasoleva raha ümberjaotamiseks tervishoius endas. Ministri sõnul on ta püüdnud patsientide jaoks üldises mõttes säilitada olukorda, mis neil täna on — geograafiliselt võib igas maakonnakeskuses abi saada; samuti püüab ta tagada, et patsient saaks eriarstile harjumuspäraselt kolme nädalaga. Muide, ootejärjekorrad tohtrite juurde pääsemiseks või operatsioonidele pole ka Eesti jaoks võõras mure: neil päevil teatas haigekassa, et ravijärjekorras ootab praegu umbes 90.000 inimest, osad neist ka ettenähtud ooteajast kauem.