Viimasel ajal on pea iga päev Eesti ajakirjanduse vaateväljas tervishoiuküsimused, olgu siis arstiabi korralduse, rahastamise vm. poole pealt vaadatuna. Kuigi on märkimisväärseid erinevusi Eesti ja Kanada tervishoiusüsteemide vahel, on mõned küsimused siiski sarnased: raha vähesus, rahulolematuse avaldamine ning vahel ka vastuolud poliitikute ja tohtrite esindajate vahel.

Hiljuti oli palju juttu Euroopa Liidu riikide tervishoiu olukorda vaatlevast raportist, mille kohaselt kulutas Eesti 2001.a. tervishoiule 5,5% ning 2002.a. 4,8% sisemajanduse kogutoodangust, olles seega teiste Euroopa riikidega võrreldes viimasel kohal. Soomes on vastav protsent näiteks seitse. Analüüside kohaselt vähenevad Eesti tervishoiukulutused veelgi.

Ekspertide sõnul on tegemist madalseisuga; samuti tekitab vähene rahastamine pikemas perspektiivis mitmeid riske — näiteks arstide ja õdede vähesust, mis mõjutab arstiabi kättesaadavust ja ka rahva tervist.

Postimees avaldas eelmisel nädalal sel teemal analüüsiva artikli, kus võtsid sõna mitmed juhtivarstid. Eesti Arstide Liidu president Andres Kork ütles, et esimene samm olukorra parandamisel oleks meedikute palga tõstmine — sel aastal on 5% praktiseerivatest arstidest asumas välismaale tööle. Pole ju Eesti arstide palgad veel sugugi kõrvutatavad näiteks Soome kolleegide omadega ja nii otsustavadki paljud Eesti arstid üle lahe praktiseerima minna, kuna nende oskused ja kvalifikatsioon on igati tasemel ja tunnustust leidnud.

Kuidas arste Eestis kinni hoida ehk nende motiveerimisest kodumaale jäämiseks on kõneldud palju. Eks ole asi eeskätt muidugi palgas — raha aga teatavasti pole tervishoiusüsteemis kunagi üleliia ega kipu juurde tulema. Nagu ütleb tervishoiuminister Marko Pomerants kolmapäevase Eesti Päevalehe intervjuus, on valikud olemasoleva raha ümberjaotamiseks tervishoius endas. Ministri sõnul on ta püüdnud patsientide jaoks üldises mõttes säilitada olukorda, mis neil täna on — geograafiliselt võib igas maakonnakeskuses abi saada; samuti püüab ta tagada, et patsient saaks eriarstile harjumuspäraselt kolme nädalaga. Muide, ootejärjekorrad tohtrite juurde pääsemiseks või operatsioonidele pole ka Eesti jaoks võõras mure: neil päevil teatas haigekassa, et ravijärjekorras ootab praegu umbes 90.000 inimest, osad neist ka ettenähtud ooteajast kauem.

Eesti arstid on aga välismaal heas kirjas — tunnustamisest kõneleb seegi fakt, et viimasel ajal tuleb Eesti haiglatesse end ravima üha rohkem välismaalasi, nii läänest kui idast. Lääne-Tallinna keskhaigla ravijuht Kaido Kotkas ütleb Eesti Päevalehe artiklis, et põhjusi selleks on erinevaid — läänest tullakse sellepärast, et seal on väga pikad järjekorrad, idast aga seepärast, et Eesti kvaliteeti peetakse paremaks. Kõige sagedamini tullakse ravima ortopeedilisi ja närvihaigusi, aga ka sünnitama — näiteks Peterburi kandist. Kõik paistavad olevat ka saadud abiga rahule jäänud. Nii et Eesti haiglate kuulsus jõuab mitmele poole raja taha, kuid nii kaugel Eesti haiglad veel ei ole, et end välismaal reklaamida. Mõnede juhtivarstide arvates tuleks aga sedagi võib-olla varsti teha.



 

 

 

Märkmed: