Viimastel nädalatel on Toronto eestlastel olnud haruldane võimalus jälgida eestikeelseid telesaateid „Telepeegel“. (Huvitav, kes on selle õnnestunud pealkirja autor?) Saated on tekitanud suurt elevust meie ühiskonnas.

Ehkki suur osa saadetest on veel ees, on enamusel meist tekkinud „Telepeegli” kohta juba oma arvamus ja muljed, mida on väljendatud nii meie lehes kui ka Eesti Elu võrguleheküljel. On tore, et siinsete eestlaste noorem põlvkond on „Telepeeglit” hoolega vaadanud ja aktiivselt saatele reageerinud.

Enamus meist mäletab ehk veel 10 või enama aasta taguseid eestikeelseid raadiosaateid Neeme Raua ja Imre Sooääre toimetamisel. Ajad olid siis teised, kodumaal arenesid ülipõnevad sündmused ja sealt tulnud uudiseid sai kuulatud hinge kinni pidades. Et internetiühendus oli siis tundmatu, ei häirinud meid mitte üks põrm tookordsed väikesed eetrivääratused, pidasime neid tühisteks kuulamiseks pakutud tähtsa ja väärtusliku info kõrval.

Siinne televisioon paistab muidugi silma oma ülima professionaalsuse ja kõrge kvaliteediga. Sõnavääratused ja muud komistused on pea olematud. Nii oleme me hellitatud ja esitame automaatselt sama kõrgeid nõudeid kõigile saatejuhtidele ja reporteritele (sh. „Telepeegli” tegijatele), unustades seejuures, et kõik neist pole ju professionaalid. Teisalt — saade on ju esimene eestikeelne „telepääsuke“; võibolla isegi eksperiment. Autoritel puudusid ju praktilised kogemused, ehkki nad said telejaamalt mõnekuise koolituse. Ja vigadest ju õpitakse!

Teame väga hästi, et ei meie koorid, kogudused ega organisatsioonid suuda võistelda siinsete või kodumaa parimatega, ometi aktsepteerime nende tegevust ja kiidame pealegi. Millest siis selline pedantlik nõudlikkus telesaate suhtes?

Kõige enam etteheiteid on pälvinud ehk keelekasutus. Mina nimetaksin seda väliseesti murrakuks. Siinne, erinevatest maakondadest kokkusulatatud ja inglise keelest mõjutatud eriline, väliseesti keel vajaks, vääriks ja isegi nõuaks üht tõhusat uurimustööd. Meie vapratel eesti keele rääkijatel ei tarvitse oma keelt tõesti mitte häbeneda.

Muidugi võime norida iga pisiasja kallal ja isegi siis, kui mingit põhjust norimiseks pole — niisama, lihtsalt lõbu pärast. Teisalt pole siin ilmas midagi absoluutselt täiuslikku. Kõike saab alati paremini teha, kindlasti ka „Telepeeglit”.

Meie isiklikud arvamused on ka täiesti subjektiivsed ega pruugi üldse kokku langeda sõbra või naabri omadega. Mulle näiteks meeldib, kuidas leedulased põimivad oma saadetesse lõike kodumaa pidulikest sündmustest ja kauneid loodusvaateid, mis ei tähenda, et eestlased peaksid tingimata sedasama tegema. „Telepeegli” autorid on valinud teise lähenemistee — nad on leidnud meie ühiskonnast üles võimalikult palju erinevaid inimesi ja teinud nendega intervjuusid. Kõigil siiani saadetes esinenutel on olnud ka öelda midagi huvitavat ja kasulikku. Tegemist on tõesti rikkaliku ja värvika paletiga!

Jääme huviga ootama uusi saateid lõpliku arvamuse kujundamiseks, sest tibusid loetakse sügisel.

Märkmed: