Palagan, jant, töö mängimine, kirbu-, sõna- ja päristsirkus, absurditeater, näitemäng, röövlipealiku valimine, aga ka totaalne läbikukkumine, tragöödia, põhiseaduslik kriis, katastroof — kõigi nende sõnadega on eesti rahvas ja press iseloomustanud äsjaseid viljatuks jäänud presidendivalimisi. Ja vähemalt terake tõtt on neis kõigis.

Paljutõotavalt tegevust alustanud erakondade ümarlaud läks ühise presidendikandidaadi otsingutel lõhki, sest Keskerakond vedas partnereid alt. Kaua poliitikuid ja rahvast teadmatuses hoidnud praegune president Arnold Rüütel teatas lõpuks oma kandideerimisest valimis-, mitte aga riigikogus. (Kas tal polnud küllalt julgust rahvaasemike ette astuda?)

Algasid alatud mängud. Et see plaan läbi läheks, sõlmisid Keskerakond ja Rahvaliit omavahelise sobingu, millega Rüütli kandidatuuri toetatakse. Seetõttu ei lubanud nad oma fraktsioonide liikmetel isegi valimissedeleid riigikogus toimunud valimisvoorudes välja võtta. Mine tea — äkki muudab mõni erakonnakaaslane meelt ja annab oma väärtusliku hääle Ene Ergmale või Toomas Hendrik Ilvesele? Kas riigikogu liikmete kohustus pole mitte presidendi valimistel osaleda, küsib Eesti kodanik. Tõesti, põhiseadus paneb neile sellekohase kohustuse.

SL Õhtuleht ennustab 30. augusti juhtkirjas, et nüüd on tulemas suur poliitiline kahevõitlus, kus kohtuvad juba Nõukogude Eestis ilma teinud Rüütel (kes ühe kolumnisti hinnangul on alustanud sörki oma neljandale „olümpiale“) ja 1990. a Eestisse tulnud Toomas Hendrik Ilves. Seda sündmust võrreldakse koguni tsivilisatsioonide kokkupõrkega. Sõja pahaendelisi märke võibki juba leida Savisaare ja Reiljani kahepeale sepitsetud 30. augustil ilmunud ühiskirjast, kus seisab, et nende erakondade liikmed jätsid riigikogus hääletamata, kuna ei tahtnud osaleda „paremerakondade tagatoalepetes“.

Peatselt algab siis „tähtede (sõna)sõda“ ehk valimiskampaania. See kestab 23. septembrini, mil Estonia saalis langetab lõpliku otsuse riigipea suhtes valijameeste kogu. Ometi oleks võidud president ju riigikogus ära valida!

Näib, et Eesti on eemaldumas demokraatiast, sest presidendivalimised riigikogus polnud kindlasti mitte demokraatlikud ja meenutasid pigem nõukogude aega. Käimasolev presidendiralli kahandab aga rahva usku demokraatia võimalikkusse Eestis ja süvendab umbusaldust poliitikute vastu. Ent kes hoolib poliitilistes mängudes rahva tahtest? Idee riigipea otsevalimistest maetakse ilmselt taas kalevi alla. Või on käesolevate valimistega mindud sedavõrd kaugele, et vanaviisi enam jätkata ei saa?

Sel nädalal ilma teinud riigiametnik Ülle Aaskivi peab 30. augusti Postimehes ilmunud intervjuus olukorda masendavaks: „Et eetika ja au ja vanne – miski ei ole enam püha. /.../ Jõuetu masendus ja nördimus tekitavad väsimuse ja tülpimuse.“

Halb on seegi, et praegune negatiivne presidendiralli kahjustab Eesti mainet rahvusvahelisel areenil.

Märkmed: