Meedia mõju tänase globaalse küla elanikule on võimatu ülehinnata. Arvukad väljaanded, uudistekanalid ja internetiportaalid toovad oma tarbijate ette tohutul hulgal infot, väljendades tihti teatud parteide ja huvigruppide vaateid ja olles tõhusaks vahendiks rahva mõttemallide kujundamisel või ümberkujundamisel. Selle tulemusena langetatakse olulisi poliitilisi otsuseid, näit. valimistel. Suur vastutus on neil, kes peavad otsustama edastatava materjali väärtuse, faktitruuduse ja ilmutamiskõlbulikkuse üle. Igaühele midagi — see on pressi suurim tugevus, aga ka nõrkus.
Hiljuti vilksatas kusagil uudis, et kodudest, kus tellitakse vähemalt ühte päevalehte, astuvad lapsed suurema tõenäosusega ülikooli. Mõtlemapanev fakt ajakirjanduse mõjust, mis suurendab kirjutava pressi vastutuskoormat.
Mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide, eeskätt ÜRO algatusel tähistati 3. mail juba 11. korda ülemaailmset pressivabaduse päeva. Pressivabaduse olukord on kriitiline ja ohtlik, võib järeldada Maailma Ajalehtede Assotsiatsiooni äsjasest raportist. 53 ajakirjanikku maksid möödunud aastal oma julguse eest eluga; 136 virelevad mitmel pool vangikongides.
Ajuloputuse läbinud ja „suukorvistatud“ ajakirjanikud Kuubal, Põhja-Koreas, Iraanis, Hiinas jm. on sunnitud laulma valitsuse laulu ega saa oma tegelikke mõtteid väljendada. Väike sõnavääratus võib neile saatuslikuks saada.
Kuid füüsiline arveteõiendamine pole ainus probleem. „Pressivabaduse sõbrad, tõstke lärmi!“ kõlab üks radikaalide sõjakas soovitus, sest ajakirjanduse kvaliteet on nende arvates haletsusväärselt deformeerunud ja kõmuajakirjandus järjest suuremat kõlapinda saavutamas. Sensatsioonihimulised ajakirjanikud on tungimas ikka sügavamale inimeste eraellu, nende privaatsusse.
Kuidas defineerida privaatsust? Mõnes ühiskonnas peetakse seda kodaniku põhiõiguseks. Kas isikul on õigus „olla rahule jäetud”, nagu kirjutas Ameerika jurist Louis Brandeis a. 1890? Aga mis siis, kui ta tegevus kahjustas riigi või kaaskodanike huve? On tõesti dilemma, kuidas asetada kaht konkureerivat väärtust tasakaalustatult kaalukaussidele — teha vajaduse korral eraellu puutuvaid paljastusi ja teisalt kaitsta eraelu puutumatust. Mida teha, kui need kaks olulist väärtust satuvad omavahel konflikti? Vahel näibki, et üksiksisik on täiesti kaitsetu meedia ees. Seadustega on ju ka võimatu kõiki mängureegleid täpselt paika panna. Eesti valitsuse pressibüroo direktor, peaministri nõunik Daniel Vaarik on öelnud, et väga selgelt seatud pressivabaduse piirid võivad jääda ajast maha. „Nad on kaardi peal küll olemas, kuid tegelikkuses on nad rohtu kasvanud nagu piirikivi mahajäetud talu õue kõrval.“
Kust kulgeb piir meedia ja üksikisiku vahel või kas seda üldse enam ongi? Kes ei taha eksida, ärgu õue mingu, kõlab tuntud rahvatarkus. See oleks muidugi üks võimalus.
Pressivabadus on ja jääb demokraatliku ühiskonna nurgakiviks, selle loomulikuks koostisosaks. Kuid ainult siis, kui seda vastutustundega ja eetilisi põhimõtteid järgides kasutatakse.
Juhtkiri: Pressivabadus ja selle piirid
Arvamus
TRENDING
