Sõna privaatsus tähendab kindlasti igaühe jaoks midagi erinevat. Meist enamuse jaoks ehk piltlikult öeldes oma ruumi, kuhu me ei soovi, et keegi kutsumata siseneks ehk siis omaetteolekut, võimalust olla segamatult kas siis üksi ja oma mõtetega või lihtsalt oma lähedastega, eemal uudishimulike pilkude ja küsimuste eest. Millises ulatuses keegi seda vajab, on muidugi üsna subjektiivne.
Privaatsus laiemas mõistes on tõstatanud aga küsimuse, kui palju meil seda riigi kodanikena tegelikult on ja kui palju me sellest üldse teame. Kui oma kodu, mõtteid jm. saame võõraste pilkude eest soovi korral ju varjata, siis hoopis teine lugu on mitmesuguse informatsiooniga, mida me sisuliselt ju tihtipeale endast jälgedena jätame, olgu selleks kõikvõimalikud ankeedid, küsitlused või ka ametiasju ajades vajalikud andmed. Hiljuti teatas Ontario tervishoiuminister, et provintsi elanikud oleks kindlasti shokeeritud, kui nad teaksid, missuguses ulatuses on nende tervisealane informatsioon kaitsmata, lisades, et üsna varsti esitleb provints privaatsusalast seadust, mis garanteerib kaitse eeskätt just inimeste tervist puudutavate andmete levikule. (Mitte et arstid-õed oma patsientidest ja nende probleemidest kõneleks, vaid tänapäevased elektroonilised süsteemid ei pruugi alati olla väga ligipääsmatud.)
Võiks ju mõelda, et keda see ikka nii väga laiemalt huvitab, mis haigusi keegi põdenud ja millist ravi saanud. Teine lugu on muidugi avaliku elu tegelastega, kelle elu laiemale auditooriumile huvi pakub, ent siingi tuleb otsekohe meelde mitmeid, kes just oma tuntust kasutades püüavad probleemile tähelepanu tõmmata, et põetavale haigusele ravi leida. Näiteks kuulus näitleja Christopher Reeve, kes juba aastaid selgroovigastuse järgselt ratastoolis, on teinud kõik, et vastava haiguse uuringuid edutada. Ning hiljutisim näide: Kanada päritolu näitleja Pamela Anderson, kes kevadel avalikustas, et ta põeb C-hepatiiti, on alustanud sellealase teadlikkuse suurendamist ja tulude tõstmist meditsiinilisteks uuringuteks, olles justkui selle haiguse poster girl’iks nii Ameerikas kui ka Kanadas.
Need on muidugi äärmuslikud näited, kuid nn. tavakodanik eelistab enamasti vist tõesti oma isiklikke asju kas siis enda või vaid kitsa lähikondsete ringi teada hoida — kuigi ega üheski haiguses ju miskit häbiväärset pole. Teine lugu on muidugi statistikaga, kuhu ju sisuliselt peavad laekuma ka niisugused andmed, mida paljud võib-olla ei soovi.
Ning üks valdkond — reklaam — mis on sageli väga personaalne, soovides tabada just teatud sihtgruppe. Saame ju kõik päevast päeva posti ja telefoni teel üsna igasugust reklaami, millest võib-olla tõesti, olenedes muidugi inimloomusest, just enese nimele adresseeritu võib rohkem huvi äratada kui lihtsalt anonüümne postkasti visatav värviline leht. Või teisalt, hoopis ärritada, et miks ja mis õigusega on minu nimele saadetud mingi ostupakkumine...
Kas ja millisel määral me oma isiklikke andmeid avaldada soovime, ei pruugi alati meist endist ju sõltuda — kui aga vastav informatsioon on kaitsmata ja sisuliselt avalikuks tulla võiv, pole inimesel vist valikut oma privaatsust hoida. Seepärast on igati tervitatav, et vastavat kaitset garanteerivad seadused on ellu kutsutud ja peagi ka kehtima hakkamas.
JUHTKIRI: Privaatsus — kas vaid oma ruum?
Arvamus
TRENDING
