Kuu aega kestnud kampaania, mis mõnede arvates võttis päris ebameeldivaid mõõtmeid isiklike rünnakute läbi vastaskandidaatide suhtes, kulmineerus niisiis valimispäevaga 2. oktoobril, kui rahvas sai öelda oma sõna, millist teed soovitakse oma koduprovintsile järgnevaks viieks aastaks.
Kuigi, mitte sugugi kõik inimesed ei saanud või ei pidanud vajalikuks öelda oma sõna — hääletamas käis vaid 55,3% (1999.a. — 58,3%), mis on tunduvalt erinev sama nädala esmaspäeval Prince Edward Island’il toimunud valimistest, kus vaatamata saart laastanud torm Juan’i järel tekkinud transpordi- ja elektriprobleemidele käis valimas 83%.
Peamisteks valikuvõimalusteks olid Ernie Eves’i juhitud Konservatiivide Partei, kes olnud Ontarios võimul kaks järjestikust mandaati viimased kaheksa aastat, Dalton McGuinty Liberaalide Partei ning Howard Hamptoni Uusdemokraatlik Partei. Pakutud variandid ehk parteide platvormid olid mõistagi üsna erinevad ja jäi valijate otsustada, kas eelistada konservatiivide pakutud kava — maksude kärpimisi, õpetajate streikide keelustamist jm., liberaalide plaane lisainvesteeringuteks haridusele, tervishoiu privatiseerimise takistamist jm. või uusdemokraatide alternatiivseid plaane, riiklikku autokindlustust ja elektrisüsteemi.
Arvata võib, et lähiaastad toovad mõningaid muudatusi Ontario elanike ellu, sest võidu saavutanud Liberaalide Partei juht Dalton McGuinty oli oma kampaanias kuulutanud, et on aeg muudatusteks. Liberaalide võitu olid ennustanud juba mitmed eelküsitlused, näidates selget edumaad.
Võit oligi ülekaalukas — saavutati 72 parlamendikohta, konservatiivid 24 (mitte ühtki Torontos) ja NDP seitse, kuigi selle juht Hampton oli eelnevalt väga optimistlik ja lootis saada rohkem kohti kui üheksa eelmistel valimistel, plaanides ka luua ametlikku opositsiooni, ent kaotas hoopis ametliku partei staatuse, millest jäi puudu üks koht.
Konservatiivide jaoks olid kaotused märgatavad: parlamendikohad kaotasid ka mitmed Eves’i kabinetiministrid, nt. tervishoiuminister Tony Clement ja rahandusminister Janet Ecker.
Esimesel valimisjärgsel päeval parlamenti minnes tervitati tulevast peaministrit McGuinty’t kui staari ning ta lubas alustada uue tööga nii ruttu kui võimalik, kinnitades uudistekonverentsil, et teeb seda, mida teab, et inimesed sooviksid: parandada koole, tervishoiusüsteemi jm.
On arvatud, et liberaalide võimuletulek parandab provintsi suhteid föderaalvalitsusega — föderaalsed liberaalid tervitasid igati valimistulemust, nähes sellest algavat uut ajajärku. Nüüd on liberaalid võimul kolmes suuremas provintsis — Ontarios, Quebec’is ja Briti Columbias.
Et tervishoiutöötajate, lapsevanemate esindajate jmt. ootused uuele valitsusele ülisuured, kinnitasid juba paar päeva pärast valimisvõitu McGuinty’le esitatud nõudmised oma platvormi elluviimiste osas mõnede gruppide poolt — lubaduste hulgas on uute meditsiiniõdede töölevõtmine ja klasside suuruse vähendamine nooremas vanuseastmes. Nõudmiste hulgas on ka abi üliõpilaste jaoks, samuti suuremad rahaeraldused mitmete programmide tarvis.
Uus peaminister on öelnud, et esimeseks ülesandeks saab olema provintsi finantsolukorra ülevaatamine. Lähinädalatel seisab ees valitsuskabineti moodustamine ning seejärel parlamendi kokkukutsumine.
Juhtkiri: Provintsivalimised muutsid poliitilist maastikku
Arvamus
TRENDING
