Novembrikuu alguses, kui loodus näitab hääbumise ja kaduvuse märke, löövad punased mooniõied korraga „õitsema“ kanadalaste kuuerevääridel ja kraenurkadel.
Poppy sümboliseerib juba 1921. aastast alates langenud kangelaste mälestust ja selle kandmisega osutatakse tähelepanu elusolevatele sõjaveteranidele.
Ajalugu räägib, et mooniõied kui sõjas langenute mälestussümbolid võeti esmakordselt kasutusele 19. sajandil, Napoleoni sõdade ajal. Moonid õitsesid juba siis langenud sõjameeste haudadel Flandrias, aga ka I maailmasõja päevil, kui kol-ltn John McCrae sai inspiratsiooni oma ajaloolise poeemi In Flanders Fields kirjutamiseks.
Sedamööda, kuidas sõjaveteranide arv väheneb, suureneb riigipoolne tähelepanu neile. Peaminister Stephen Harper avas esmaspäeval sõjaveteranidele pühendatud nädala üritused kõnega Kanada Sõjamuuseumis, öeldes: „Nende ohvrite tõttu on meil eesõigus elada maailma ühes kõige tsiviliseeritumas, turvalisemas ja õitsvamas riigis.“ Ta vihjas ka tänastele Kanada sõjameestele, kes osalevad mitmetes rahvusvahelistes missioonides: „Vaprad kanadalased võivad rahus puhata mooniõite all Flandria väljadel, sest nende järeltulijad hoiavad tõrvikut kõrgel.“
Tollaste sõdurite patriotism, distsipliin, üksmeel ja ohvrivalmidus on legendaarsed. Aga sama võime öelda ka meie siinsete eesti sõjaveteranide ja igavikuteedele lahkunud kangelaste kohta.
11. novembril meenub meile K. E. Söödi „Laul langenud kangelastelele“: Puhake, paremad pojad, / pärjatud olgu te kalm!... 3. veebruaril 2006 lahkus siit ilmast viimane Eesti Vabadussõja veteran Ants Ilus, kes oli meie riigi sünni juures ja võitles Vabadussõja tandril. Tema matusel ütles kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts: „Vabadussõja vaim ei ole surnud. Vabadussõja vaim elab tänastes kaitseväelastes edasi.” See optimistlik hüüatus pani aga paljusid õlgu kehitama, sest 21. sajandi mugava eluga hellitatud; tagasihoidliku patriootilise meelestatusega ja füüsiliselt nõrgavõitu noormehed on vaevalt väärilised järglased vabadussõdalastele.
On kahju, et II maailmasõja rängad haavad pole siiani paranenud. Vahel tundub, et selleks pole lootustki. Paljude endiste sõjameeste südametes elab kibedus ja valu, mis paiguti näib vaid süvenevat. Kui Eesti võimud ometi ükskord ometi eemaldaksid Tõnismäelt pronkssõduri ja püstitaksid südalinna Vabadussamba, mis väärikalt sümboliseeriks Eesti kaotusi ja ohvreid! Vaevalt seegi enam aitaks või oleks lahenduseks, arvavad skeptikud, sest vägikaikavedu punakuju ümber on kestnud liiga kaua. Optimistidena loodame aga, et põline rahvatarkus — küll aeg kõik haavad parandab — peab paika ka 21. sajandil.