Rahupühad möödusid rahulikult. Ei saa aga öelda, et muretult. Kuigi ÜRO relvainspektorid tuulavad viljatult Iraagi relvasalvedes, otsides väidetavalt olemasolevaid massihävitusrelvi, on paljude arust olukord juba fait accompli. Ameeriklased on otsustanud sõtta minna.

Nii arvab näiteks Richard Gwyn. 1. jaanuaril ilmus Toronto Star'is pikem analüüs pealkirjaga „Ameerika impeerium koidab“. Gwyn leiab, et ei tuleks küsida, kas tuleb sõda, vaid pigem kunas see algab — vältimatu invasioon ehk sissetung Iraaki on kindel.

Seda kinnitas päev hiljem George W. Bush. 11 aastat on tema sõnul maailm oodanud kinnitust, et Saddam on läbi viinud relvitustuse. Nüüd, kristliku metafoori tarvitades ütleb Bush, et arveteõienduspäev on tulemas.

Selle uudise peale juubeldasid rahamehed. Börssidel tõusid energia- ja kaevandusfirmade aktsiate hinnad, rahulolevaid maaklereid tsiteeriti — sõda on turule vaja.

Teadagi on pärast ülemullust terrorirünnakut Ameerika võimas majandussüsteem aeglustunud. Sõda paneks suurtööstuste vabrikud undama, riigi rahakotile tuleks vaid kasu.

Thomas Carlyle, 19. sajandi shoti soost ajaloolane ja majandusteadlane kartis, et moderniseerimine viib kõik inimsuhted majandusvälja. Meie moodsas maailmas on igal asjal oma hind, tegusid hinnatakse kasumi põhjal. Carlyle’i argumenti kinnitab sõtta minek — USA majandus nõuab, et inimsuhted — Iraagi tsiviilelanike elud, kinnisvara — kannatagu tema kasumi huvides. On ju teada, et moodsas sõjas kannatavad tsiviilelanikud palju rohkem kui elukutselised sõjamehed.

Meenub Tolstoi kuulus pärimine, mida ta esitas suurteose „Sõda ja rahu” viimases peatükis: “Need kaks põhilist ajaloo küsimust: 1) mis on võim. 2) mis võim mõjutab riikide otsuseid?”. Tolstoi leidis, et ajaloolased ei peaks uurima võimu manifestatsioone, vaid seda, mis nendeni viis. Napoleoni sõjaretke Venemaale ei saa ainult seletada ideede või ideealide, ego, „Jumala käe” või muuga — tavaliselt on ikka raha mängus.

Kuulame ka inglise ajaloolast ja majandusteadlast Niall Fergusoni. Oma raamatus „The Cash Nexus“ (Raha neksus, ehk sõltlus võimuga) esitab Ferguson arvamuse, et kui riigil on olemas neli majanduslikult sõltuvat institutsiooni — maksudekogumisele pühendatud bürokraatia, rahvaesinduslik parlament, riigivõlg ja keskpank, siis on võimu põhikoostis olemas. Edasi, Ferguson võrdleb hannoverlaste Briti impeeriumit tänapäeva USAga, leides, et esimene suutis võimu majandada ja olla tõeline globaalne impeerium, teine aga, oma isolatsionistlike põhimõtete tõttu ning, olles sunnitud moodsa tehnoloogiaga arvestama (Carlyle nägi seda ette), seda ei ole. Sõda sunnib majanduslikel institutsioonidel kohanema, muutuma, seda eriti kiirelt tänapäeval.

Ferguson kinnitab, et sõda on nüüd legitiimne poliitiline relv. Kuna USA majandus vajab süsti, on sõda paratamatu.

Gwyn tsiteerib USA diplomaatia eminence gris’i, George Kennanit, vaoshoidmise põhimõtte arhitekti. USAl on 60% maailma varandusest, 6,3% maailma rahvastikust. Seda dispariteeti tuleb neil hoida.
Gwyn ja Ferguson nõustuvad ühes asjas — Iraak, ja mis seal toimub, otsustab 21. sajandi rahvusvahelise poliitika taskaaalu. Meeldib või mitte, USAl on raha, seega ka võim.

Märkmed: