Lõuna-Ontario eestlaste ühiskond on viimastel aastatel märkinud päris arvukalt ümmargusi tähtpäevi, kinnitades 50-aastast või pikemat viljakat tegevust. Koolid, koorid, skaut- ja gaidüksused on ka täna elujõulised, mille eest tuleb tänu avaldada nendele eestlastele, kes paguluse algaastatel said aru, kuivõrd tähtis on emakeelne kasvatus ning tegevus.
Järelkasvuta pole järjepidevust, ja nagu iga õrna seemne mulda panekul tuleb idusid kasta, toita, hoida, neile suurt ja vaba taimelava andes. Neid on siin meil õnneks kolm — Jõekääru, Kotkajärve ja Seedrioru. Esimesed kaks on juba poolesajandilist tegevusjuubelit märkinud, möödunud nädalalõpul oli Seedrioru kord uhkelt ja väärikalt pidutseda. Kõik kolm kujunesid maa-aladeks, mida Robert Kreem on nimetanud eestluse tulekolleteks, jõujaamadeks. Kas oleks meie elujõud tänaseks nii vitaalne, kui poleks tekkinud seda kuulsat Seedrioru vaimu, mille tõukejõuks polnud Toronto, vaid väiksemate keskuste tahe kohalikku isetegevust arendada?
Pärast Kanadasse tulekut, kui oma kodu oli muretsetud, asusid pagulased maa-ala otsima ühiskondlikuks otstarbeks. Peamiseks vajaduseks oli laagrite, suvekodude jaoks kohta leida; paika, kus saaks eestlaste lapsi eestimeelseks kasvatada. Juba neil algaaastail tunti muret assimileerumise üle. Lapsed, kes olid — ja on tänaseni — kõikevallutavas keskkonnas, seda keeleliselt, käitumiselt ja rahvusmeelsuselt, vajasid sellist kodu. Kui rahva- ja organisatsiooniderohke Toronto suutis esimeseks Jõekääru varuda, siis Hamiltoni, Londoni ja Kitcheneri rahvas asusid kodulinnadele lähemale vaatama. Looduslikult kaunis ja sobiv paik leiti, ning tänu tuhandetele ja tuhandetele vabatahtlikult antud töötundidele rajati tänane Seedrioru.
Oluline on siinjuures mainida, et enne ametlikku nimetamist kutsusid kohalikud noored neile muretsetud maa-ala lihtsalt Eestimaaks — rahvustunne oli nii tugev, et juba 1955. a. oli see maakilluke saanud eestluse elujõu allikaks.
Lastetegevusega ei piirdutud. Seedrioru sai laulupidude toimumise kohaks; vabaõhuteatriga välis-Eesti „Stratfordiks“; spordiväljakute tõttu noorte rammu ja väleduse katsumispaigaks. Pole vist paguluses sündinud eestlast, kes pole Seedriorul käinud, kui mitte kasvandiku, koorilaulja või rahvatantsijana, on ta seal ikkagi viibinud või teab ta Seedrioru olemasolust. Seedrioru vaim on poole sajandi kestel levinud kuuelt vakamaalt üle maailma.
Seda vaimu andis juubeli Suvihari väga tugevalt tunda. Oodates kõrvetavas kuumuses aktuse algust, käisid vaimusilma eest läbi varasemad suurüritused, järjepidavust andis ainulaadse Seedrioru võidutule süütamine, mis, nagu alati, oli ka seotud langenute mälestamisega.
On öeldud, et see leek, mis on kunagi Seedriorus süüdatud, ei kustu, vaid leegitseb edasi põlvest põlveni. Aktuse kontsertosas laulsid koos ühendkooris vanaisad ja lapselapsed, meeskoori ja koolidekoori ridadest. Päris kindlasti said need noored, kes esmakordselt olid Suviharjal, rahvusliku süsti. Meie tänu väärivad nii Seedrioru asutajad kui tänased vaimuhoidjad.
Juhtkiri: Rahvavaimu taimelava
Arvamus
TRENDING
