Kuidas meedias kajastatu mõjutab vägagi paljude inimeste igapäevast elu erinevates maailmanurkades, seda tõestab hiljutine Terri Schiavo juhtum, kellest kirjutasid vist küll suurema osa maailma riikide ajalehed ja kelle traagiline elu ja surm tuli vast jutuks väga paljudes kodudes.
Paljudel oli seda ootamatult kuulsaks saanud 41aastast Floridas elanud ajukahjustusega naist puudutav teema mitte ainult jutuks, vaid tema elu ja olukorda analüüsiti pikemalt; vaadeldi tema elu enne koomasse langemist 15 aastat tagasi; tunti kaasa nii tema kunstliku toitmise abil elushoidmist soovinud vanematele kui seda mitte soovinud abikaasale ning vaagiti ühe ja teise variandi pooldamise plusse ja miinuseid. Enamgi veel, see juhtum sundis paljusid inimesi nii Ameerika Ühendriikides kui Kanadas ja eks mujalgi tegelema oma sisimas ja ka perekondlikus ringis küsimusega, mida heameelega nii oma mõtetes kui tegudes edasi lükatakse: living will'i koostamine ehk oma vastavate soovide kirjapanek eluajal, kui kaugele ulatuvat elushoidmist soovitakse, kui tervenemis- ja elulootus on praktiliselt kustunud; kui mingi juhuse tõttu satutakse samalaadsesse olukorda kui oli Terri Schiavo, kes ei saanud enam oma vastavaid soove kellelegi teatavaks teha. Ehk siis, kui inimene on jõudnud tagasipöördumatusse vegetatiivsesse seisundisse.
Kõnealusesse Terri Schiavo küsimusse sekkus isegi USA president George Bush ja mitme instantsi kohtud; peale jäi Florida Ülemkohtu otsus mitte paigaldada tagasi naise kunstlikku toitmist võimaldavat voolikut ja nii kustus ta eluküünal märtsikuu lõpus.
Ühtset vastust siin ei ole ega mitte keegi ei saa siin öelda, mis õige ja mis vale. Kuivõrd võivad siin valusalt kokku põrkuda seadusandlus, religioossed, eetilised, perekondlikud, praktilised ja paljut erinevat laadi tõekspidamised. Surm on üldjuhul teema, mida vist keegi oma lähedaste, pereliikmete ega sõpradega kergekäeliselt arutama ei kipu, ometi tõusis meediakäsitlustest moraal, et seda tuleb teha: vältimaks kannatusi, mida kellegi pikaleveninud elustamine või vastupidi, selle mitteteostamine paljude inimeste jaoks põhjustada võib.
Aga kui ka enda jaoks puuduvad vastused, milline variant oleks kõige parem, kõige sobivam, kõige valutum — nagu vist suuremal osal inimestest. On arvata, et seoses Terri Schiavo lahkumisega elavate maailmast püsib teema veel mõnd aega päevakorral, et rahuneda siis; ühe ja teise variandi pooldajad ehk tema vanemad versus abikaasa ei suuda iialgi kokkuleppele jõuda, mis oleks kõige õigem lahendusviis. Enamus inimesi siiski sellist otsust oma lähedase suhtes langetama ei pea, sest selline lahkumine on ju ikkagi ekstreemne, mitte igapäevane nähtus, ja seetõttu hoiab enamust inimesi vastaval teemal mõtteid mõlgutamast ilmselt ka arvamus, et seda ei pruugi ei lähedase ega iseenesega kunagi juhtuda.
Aga kui see siiski peaks teoks saama? Teatud teemad on paljude jaoks lihtsalt liiga rasked ja ebamugavad, et neile ennast silmas pidades otsa vaadata. Mõtlemisainet annavad aga sellegipoolest küllaga.
Juhtkiri: Rasked, ebamugavad teemad (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Schiavo asjast tehti poliitiline jalgpall. Asi läks niikaugele, et vabariiklaste parlamendi enamuse juht Tom DeLay väitis, et Jumal tõi meile Terri Schiavo, et teha nähtavaks seda, mis toimub Ameerikas. Pinnuks silmas on USA põhiseaduse kohaselt sätestatud sõltumatu kohtusüsteem. Tegemist on religiööslike äärmuslaste survega kujundada USA poliitika oma nägemuse järele.Pretsenditust seadusandliku ja eksekutiivvõimu sekkumist osariigi ning kohtu pädevusse kuuluvasse küsimussse loodeti lõigata poliitilist profiiti. Kuid seitsekümmend protsenti ameeriklastest olid konservatiivsel seisukohal, et Kongressi sekkumine oli ebakohane. .
Arvamus
TRENDING
