Paljudel oli seda ootamatult kuulsaks saanud 41aastast Floridas elanud ajukahjustusega naist puudutav teema mitte ainult jutuks, vaid tema elu ja olukorda analüüsiti pikemalt; vaadeldi tema elu enne koomasse langemist 15 aastat tagasi; tunti kaasa nii tema kunstliku toitmise abil elushoidmist soovinud vanematele kui seda mitte soovinud abikaasale ning vaagiti ühe ja teise variandi pooldamise plusse ja miinuseid. Enamgi veel, see juhtum sundis paljusid inimesi nii Ameerika Ühendriikides kui Kanadas ja eks mujalgi tegelema oma sisimas ja ka perekondlikus ringis küsimusega, mida heameelega nii oma mõtetes kui tegudes edasi lükatakse: living will'i koostamine ehk oma vastavate soovide kirjapanek eluajal, kui kaugele ulatuvat elushoidmist soovitakse, kui tervenemis- ja elulootus on praktiliselt kustunud; kui mingi juhuse tõttu satutakse samalaadsesse olukorda kui oli Terri Schiavo, kes ei saanud enam oma vastavaid soove kellelegi teatavaks teha. Ehk siis, kui inimene on jõudnud tagasipöördumatusse vegetatiivsesse seisundisse.
Kõnealusesse Terri Schiavo küsimusse sekkus isegi USA president George Bush ja mitme instantsi kohtud; peale jäi Florida Ülemkohtu otsus mitte paigaldada tagasi naise kunstlikku toitmist võimaldavat voolikut ja nii kustus ta eluküünal märtsikuu lõpus.
Ühtset vastust siin ei ole ega mitte keegi ei saa siin öelda, mis õige ja mis vale. Kuivõrd võivad siin valusalt kokku põrkuda seadusandlus, religioossed, eetilised, perekondlikud, praktilised ja paljut erinevat laadi tõekspidamised. Surm on üldjuhul teema, mida vist keegi oma lähedaste, pereliikmete ega sõpradega kergekäeliselt arutama ei kipu, ometi tõusis meediakäsitlustest moraal, et seda tuleb teha: vältimaks kannatusi, mida kellegi pikaleveninud elustamine või vastupidi, selle mitteteostamine paljude inimeste jaoks põhjustada võib.
Aga kui see siiski peaks teoks saama? Teatud teemad on paljude jaoks lihtsalt liiga rasked ja ebamugavad, et neile ennast silmas pidades otsa vaadata. Mõtlemisainet annavad aga sellegipoolest küllaga.