Head tahtmised sillutavad teatavasti inglaste vanasõna järgi vaid põrgusse teed. Kui lisada tahtmistele veel õilsaid ideaale nagu vabadus, demokraatia, võrdsus, siis ei oska aimatagi, kuhu teekond võiks viia.

Selgelt ei olnud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni loojatel 60 aasta eest ettekujutustki, et nende idealismi varjutab kunagi hoopis enesehuvi, korruptsioon, isegi tegutsemisvõimetus ning inerts. Siiras lootuses asutati pärast II maailmasõda organisatsioon, mille eesmärgiks oli kõiki rahvaid ühendades vältida sõdu, tugevdada globaalset julgeolekut ja edendada igakülgset koostööd. Läinud nädalal toimunud ÜRO 60. aastapäeva märkivalt tippkohtumiselt ei antud aga peale ilusate sõnade mingit uut suunda.

New Yorgis arutati põhiliselt kahte teemat — terrorismi ja organisatsiooni enese reformi. Teadagi puudub esimesele küsimusele kindel vastus, ei olnud niisiis uudiseks, et ÜRO mõistis terrorismi hukka „kõigis selle vormides“. Hukkamõistmine ja sanktsioonide rakendamine ei too aga koheseid tulemusi. Esimesel pole mingit võimu ilma relvastatud vastupanuta, ning nagu USA ja ta liitlased Iraagis on avastanud, ka relvadest üksi pole abi. Teine — sanktsioonide kaudu majanduslikku võimu tarvitada — on ka mannetu lahendus. Seda viimast kinnitas ilmekalt nurjunud ÜRO abiprogramm Iraagis, „nafta toidu vastu“. Kui Saddam Husseinile lubati programmi raames naftat müüa tingimusel, et diktaator jagab oma rahvale tasuta toitu, siis lõpptulemuseks oli hoopis see, et Saddam ja ta lähikond eraldasid naftamüügi summadest, mida hinnatakse 67 miljardile dollarile, oma taskutesse 10 miljardit dollarit. Tagatipuks on skandaaliga seotud ÜRO peasekretäri Kofi Annani poeg Kojo Annan, kes teenis programmiga isiklikult sadu tuhandeid dollareid.

Ka Kanada peaminister Paul Martin vihjas oma New Yorgis peetud kõnes vajadusele ÜRO reformimisele, tema kodumaised kriitikud aga leidsid kohe, et ta seadku parem esmalt kodus majapidamine korda, enne kui globaalset küla läheb õpetama.

ÜRO-sse kuulumisel on positiivseid külgi, seda eriti maailma väikeriikidele nagu Eesti. Nagu president Arnold Rüütel ÜRO Peaassamblee kohtumisel oma kolleegidele peetud kõnes rõhutas, on maailma riikide erineva arengutaseme vahede vähendamisele suunatud koostöö ÜRO olulisemaid eesmärke. Rüütel kõneles ka inimõigustest — eriti põlisrahvaste, naiste ja laste õiguste kaitsest, tuumaterrorismist ja majanduskeskkonna korrastamisest, seda vabakaubanduse põhimõtteid laiemalt rakendades. ÜRO tõhusast toimimisest sõltub rahu, stabiilsus ning areng kogu maailmas, lausus Rüütel, lisades, et Eesti on valmis ühiste eesmärkide saavutamiseks jätkuvalt koostööd tegema.

Ilusad sõnad, õilsad mõtted, aga inertsi ja korruptsiooni all ägava ÜRO juures on rohkem tegusid kui kõnesid tarvis.

Märkmed: