Juba sügaval nõukogude ajal algas Eestis urbaniseerumine. Eriti nooremad inimesed otsisid võimalusi, kuidas tülikat maaelu vahetada linnamugavuste vastu. Maarahva arv kahanes drastiliselt. Selle tulemusena suleti paljud kooli- ja rahvamajad ning kauplused. Kohalejäänute elutingimused halvenesid veelgi. Ümberasumine polnud tollal lihtne – see eeldas vastava linna ametlikku aadressi passis, mille taotlemiseks kehtisid aga ranged piirangud. Protsess sai veelgi enam hoogu Eesti taasiseseisvumisega ning kestab siiani, ehkki on nüüd paiguti stabiliseerumas. Viimasel ajal on päris palju ka neid, kes siirduvad maale elama. Sellest hoolimata on Eesti regionaalareng ikka veel paigast ära.
Ajakirjanik Imbi Paju küsis 2000. a. ESTO ajal Torontos peetud pressikonverentsil president Lennart Merilt, mida on tehtud Eesti regionaalarengu ühtlustamiseks. Pärast pikka mõttepausi loetles tollane riigipea mitmeid sellekohaseid saavutusi, kuid nentis, et tasakaalu suuremate linna- ja maapiirkondade arengu vahel kahjuks pole. Sellest on möödunud üle 10 aasta, kuid teema on endiselt tuline. President Ilves ütles 29. septembril toimunud Vabariigi Presidendi kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu ümarlaual: „Me eksitame ennast ja kõiki teisi, kui regionaalpoliitikast rääkides mõtleme vaid ääremaale või väikeste külade elule või Eesti saartele. Meil tuleb oma tähelepanu pöörata ka linnadele, mis saavad olla oma piirkonna arengu vedajateks. Ja siin ei pea ma silmas vaid Tallinna, Pärnut, Tartut ja Jõhvit, kuhu riigiasutused koonduvad. Me ei saa Eestit koondada vaid nelja keskusesse.“ Kanadas on näiteks paljud riigiasutused „puistatud“ laiali erinevatesse provintsidesse ja väiksematesse linnadesse, et anda sel viisil kohapealsetele tööd.
Kui Eesti Riigikogu maaelukomisjoni esimees Kalev Kotkas viibis 2008. a oktoobris Hiidlaste Seltsi peol Torontos, tõdes ta, et väljaspool töölkäijaid on saarerahva hulgas palju – 400-600 inimest. On selge, et selline „kahepaikne“ elu ei tule kasuks perele ka mitte siis, kui koju tuuakse head palka. Nii murtakse Eestis pead selle üle, kuidas meelitada ettevõtjaid looma töökohti ka maale ja väikelinnadesse ning kuidas saaks sinna paigutada riigiasutusi.
Ehkki nii Euroopa Liit kui ka Eesti ise on piirkondliku arengu tasakaalustamiseks eraldanud suuri summasid, pole loodetud tulemusi saavutatud. Maapiirkondade ja väikelinnade arengu mahajäämus Tallinnast ja teistest suurematest linnadest on ikka veel lubamatult suur.
Mahukas dokumendis „Eesti regionaalarengu strateegia aastateks 2005–2015“ tõdetakse, et tervet rida Eesti piirkondi pole suudetud arendada samas tempos suuremate kasvupiirkondadega ja et vabariigi valitsus soovib seda olukorda muuta. Samas seisab, et riigi regionaalpoliitika üldeesmärk aastani 2015 on kõigi piirkondade jätkusuutliku arengu tagamine. Puuduvad kahjuks andmed, kas, kuidas ja mil määral on majandussurutis mõjutanud selle eesmärgi elluviimist.
Juhtkiri: Regionaalareng vajab tasakaalustamist
Arvamus
TRENDING
