Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso leidis sel nädalal, et Euroopa Liidus (EL) levivat midagi EL-i põhimõtete vastast, mida ta nimetas majanduslikuks natsionalismiks. EL kui majandusühendus, mis nime järgi piire ei tundvat, pidavat eemaldama siseturu barjääre, mitte neid tekitama. Barroso retoorika oli suunatud Madridi ja Pariisi vastu, kes on julgenud toetada kodumaiste energiaettevõtete ühinemist, samas eemale tõugates teiste EL-i riikide energiakontserne.
Barroso rünnak eelnes neljapäeval alanud EL-i energiaalasele tippkohtumisele, kus kaalutakse avatud energiaturu soodustamist. Tippkohtumine tuletab meelde, et kuus aastat tagasi sel kuul loodi Lissabonis strateegia, mille eesmärgiks on kujundada EL-ist 2010. aastaks maailma konkurentsivõimelisim majanduspiirkond. Aasta eest, samuti märtsis, hindas endine Hollandi peaminister Wim Kok seda strateegiat hävitavalt kui tegevuskavasse ja bürokraatiasse takerdunud plaani. Eesmärgist on saanud ainult parlamentaarsed sõnad. Kõiksuguste majandusalaste õigusaktide kiuste, mida Lissaboni strateegia nimel on heaks kiidetud lootuses avada turge teatud kaupadele ja teenustele, pole EL-i majandusrong suutnud USA võimsale vedurile järele jõuda. Kuigi n-ö euroopaliku ühiskonnamudeli säilitamise nimel on pühendutud majanduse konkurentsivõime tõstmisele, on ilmne, et sellega kaasnevat sotsiaalset sidusust pole saavutatud.
Heaks näiteks oli 9.—10. märtsil Budapestis toimunud konverents, kus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed (EMSK) arutasid kodanikuühiskonna algatuste interaktiivse võrgustiku rajamist, sellist, mis edendaks Lissaboni strateegia elluviimist. Konverentsi aruanne on avalikkusele teatavaks tehtud, ja see küsib otse: kas organiseeritud kodanikuühiskonna osalus on piisav? Vastust sellele raportist nii lihtsalt ei leia.
EMSK aruande 10 järeldust kinnitavad, kuidas EL on sattunud sõnade, mitte tegude küüsi. Nõuda EL-i institutsioonidelt selgemat poliitilist tahet ja poliitilise juhtimise suutlikkust — tähendab täpselt mida? Nõuda erihuvide survetele vastuseismist, et tagada ühiskondliku heaolu huve ilma neid defineerimata, on samuti sõnakõlksude rida.
Ning Barroso piikide murdmine energiagigantitega ei ole ratsionaalne — teame, kuidas monopol teeb nagu soovib, kuidas vabaturu leping NAFTA Põhja-Ameerikas pole toonud võrdsust energiaturul ega kanadalastele odavamat kütust. Energiaturg on loonud sõltuvuse ning toonud enesega kaasa ka teatud tagajärgi. Väikerahvad nagu Eesti on pidanud suhteliselt hea majanduskasvu eest maksma.
Globaliseeruvas maailmas on tarvis retoorilisest majandusmudelist edasi liikuda jätkusuutlikkuse ning teadmistepõhisesse faasi. See on alles väljakutse; olulisem, kui rünnata „majanduslikku natsionalismi“, mis paraku tänases maailmas kusagile ei kao.
Juhtkiri: Retoorilised sõnakõlksud
Arvamus
TRENDING
