Kümne aasta eest, 28. septembri varahommikul ärkas eesti rahvas vapustava teatega — parvlaev "Estonia" oli hukkunud karmis Läänemere tormis. Tänaseni on teooriaid, miks uhke, vaid 14 aastat vana Saksamaal ehitatud luksuslaev põhja läks. On ilmunud arvamusi, artikleid, raamatuid. Väidetakse, et kogu tõde pole teada. Mis on aga teada: vaevalt oli sel päeval eestlast, keda ei raputanud see shokeeriv, jahmatamapanev uudis. Vaevalt oli sel päeval eestlast, kel polnud mingit seost hukkunud laevaga — olles kas ise kunagi sellega reisinud, või kurvemal juhul, kaotades sugulase, armsama, sõbra, tuttava.
Rahvas on püstitanud kauni mälestusmärgi "Estonia" meelespidamiseks, mälestus seisab palju kauem põues. Seda eriti arvestades eestlase vahekorda merega. Rannarahvas teab, kuidas mere ja maa piiril saavad kokku liikumine ja paigalseis, kus kõik on alati muutumises. Seistes Läänemere kallastel septembrikuul, vaadates kaugustesse, meenub ka 60 aastat tagasi ette võetud põgenemine mere kaudu — et iga hinna eest pääseda punasest terrorist, ebainimlikust kurjuserezhiimist. Vabadus kutsus, käskis tormist merd usaldada. Kutse oli vägevam kui mõttetu vastupanu, vaatamata kutse ohule. Paljud pääsesid, paljud, nagu "Estonia" pardal olevad rahuaja tavalised reisijad, turistid, nägid oma maise teekonna viimast sadamat lainete sülest, enne kui meri neid viimaks oma rüppe võttis. Maa ja mere kohtumispaigas seisab tõepoolest igavik.
Läänemerd künnab päevast päeva tuhandeid ja tuhandeid laevu. Sügisel tuleb olla eriti valvas, muutlikud ilmad vajavad ettevalmistust. Kuigi ilmaennustus õhtul enne "Estonia" saatuslikku reidilt lahkumist hoiatas tormi tulekust, oli parvlaev varemgi sellistes tingimustes seilanud. Isegi tugevad tuuled, mis peksid mere vahest lainetama kuni kuue meetri kõrguseni, ei oleks pidanud heidutama suurt laeva. Siiski, midagi juhtus, millest Neptun kinni haaras. Oli see kapteni, meeskonna viga, oli see sabotaazh, oli see muu, miski ei muuda fakti, et karm meri nõudis oma võimule allumist.
William Langewiesche, põhinedes nii ametlikel kui ebaametlikel raportitel ning "Estonialt" eluga pääsenute tunnistustel ja meenutustel, on kirjutanud vapustava peatüki parvlaeva hukust, millest väljavõte ilmus selle aasta maikuu "Atlantic'us." Pääsesid peamiselt noored ja tugevad mehed; hukkusid vanad, väga noored ja naised. Kõhe on kaasa elada elamusele, mida autor nii eredalt kirjeldab. Seda, mida ellujäänud pidid ette võtma, kui laev kreeni kiskus, siis ahter ees põhja vajus; et pardale, päästepaadini jõuda või niisama ellujäämise kangel tahtel merre hüpata, ei kujutaks meist keegi ette. Hulpimist meres veel vähem, kuni päästelaevad ja helikopterid lõpuks häiresignaalile vastasid. Elav ja ilmekas kujutusvõime võtab lugejalt viimase, lisades samas tohutult kaastunnet nendele, kes ei suutnud eluga pääseda.
Selliseid kurbi tähtpäevi on valus märkida. Eestil on paraku neid leinapäevi palju. Ajalugu, võõrad võimud ja meie oma meri pole olnud helded. Meenutades leinas neid arvutuid ristideta merehaudu, nii 60 kui 10 aasta eest toimunud tragöödiaid, langetame ühiselt, kokkukuuluva rahvana Läänemeres loendamatuid hukkunuid mäletades pea.
Juhtkiri: Ristideta merehauad
Arvamus
TRENDING
