Kui president Bush möödunud nädalal nimetas ülemkohtuniku kandidaadiks seni suhteliselt tundmatu ringkonnakohtuniku John Robertsi, siis algas juba kahjuks väga tuttav poliitiline teaterdamine. Kandidaadi minevikku on meedias nii palju soritud kui vähegi võimalik, ilmselt pole niivõrd oluline Robertsi kompetents kui ta poliitilised vaated.

Meenub 1987. aastal president Reagani otsus esitada Robert Bork ülemkohtunikuks. Tänagi juristide hulgas USA üheks intelligentsemaks, arukamaks tunnistatud seadusemõtleja Borki kandidatuur langes paraku läbi, kuna demokraadid otsisid igast võimalikust kohast, kuidas ta isikut saaks mustata. Bork on andnud oma nime USA slängi — „borking“ tähendab poliitilistel kaalutlustel isiku mustamist. Taktika, mida Borki vastu kasutati — näiteks avalikustada, milliseid videofilme ta enese meelehutuseks oli üürinud —, oli isiklik. 1987. aasta suvest saadik on pea iga poliitilise või juriidilise kandidatuuri esitamine pidanud läbima meedias sellise armetu eraelu detailides tuhnimise.

18 aastat hiljem on vastasleeril teadagi võimalik tänu internetile palju hõlpsamalt ja kiiremalt koguda sellist informatsiooni võimalikuks „borkimiseks“. Imestasin interneti entsüklopeediat Wikipediat külastades vaid paar päeva pärast Robertsi kandidatuuri esitamist, kuivõrd palju ja detailset materjali oli juba kogutud, kuidas linkide kaudu saab ülevaatliku pildi juristi tegevusest Harvardi ülikoolis, kus ta omandas õigusteaduse doktori kraadi, tänaseni. Paistab, et otsitakse põhjusi mitte selleks, et Robertsit kinnitada, vaid selleks, et teda tagasi lükata. Kas poleks mitte õigem kompetentsi järgi otsustada?

Nii nagu Borkiga, kinnitavad isegi Robertsi kandidatuuris kahtlevad kommentaatorid, et tegemist on erakordselt andeka juristiga. Küsitakse aga, miks Bush ei esitanud ülemkohtunikuks naist või vähemusrahvuse esindajat — peegeldamaks Ameerika „päris palet“ — st mitte valgete meeste maailma. Arvaks, kui oleks selline kandidaat olemas, oleks Bush juba poliitiliste plusspunktide huvides tema esitanud.

Siiski, vasakpoolsed pelgavad ta konservatiivsust. Oli ju Roberts 1980-82 ülemkohtunik William Rehnquisti abi, siis Ronald Reagani teenistuses Valge Maja advokaadina. Esimese president Bushi (praeguse isa) ametiajal oli ta justiitsministeeriumi peaprokuröri asetäitja. Veendunud katoliiklasena on tal abordiõiguse vastane seisukoht — aga, Robertsi professionaalsuse kiituseks on ta öelnud, et juristina jälgib ta seadusepretsendente, mitte isiklikke seisukohti.

Robertsi kandidatuur satub kindlasti veelgi teravama luubi alla. Demokraatide ühiskondlik vastutus pole mitte selles, et „borkida“, vaid teha kindlaks, kas õigusriigi ülemkohtu kandidaat suudab vastutuse erapooletult vastu võtta. Saalomonlik kohustus opositsioonile.

Märkmed: