Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks saamiseks pidi Eesti riik täitma Kopenhaageni kriteeriumid, millel on kolm põhiosa: poliitiline, majanduslik ja seadusandlik. Esimese kriteeriumi täitmine vajas stabiilset demokraatlikku riigikorda, teine edukat turumajandust ja kolmas valmisolekut ELi seadusi ja määrusi täitma. Kõige kolmega suudeti toime tulla, ent tänu enne liitumist toimunud suhkruostudele seisab Eesti täna kummaliselt ELi ees kui määrusterikkuja.

Turumajanduses on loomulik, kui mitte isegi vajalik oskus osta kaupa kokku odavalt. Ettevõtete edu oleneb sellest, kuidas turuhinda ennustada ja sellest kasu saada. Eraisikud omakorda, kuuldes mõne kauba hinnatõusust, oleksid rumalad, kui nad seda informatsiooni ära ei kasutaks. Eriti kui on tegemist põhilise toiduainega. Kuigi rafineeritud suhkrut nimetatakse naljatades valgeks surmaks, pole ta ometi sugugi nii ohtlik kui too teine valge kristallaine, kokaiin. Ent Euroopa Liit suhtub just suhkrusse peaaegu nagu see oleks narkootikum.

ELil on oma sisene suhkrumonopol ehk kartell. Sündikaat määrab esiteks suhkrumüümise õiguse teatud ettevõtetele ning garanteerib neile ka miinimum-müügihinna. Kuid miinimum on siin väärsõna — ELi siseturul on suhkruhind enam kui kolm korda kallim kui hind, mille eest saab suhkrut osta maailmaturul. Eestlased, olles sellest teadlikud, ostsid enne 1. maid 2004 hulgaliselt suhkrut kokku. Nüüd ootavat riiki trahv, mille täpne summa pole veel selgunud, kuna oodatakse „suhkrukomitee“ istungit.

Tagantjärele kvootide esitamine ning trahvimine on absurd. Süütu soov hoida raha kokku, mis on jällegi turumajanduses igapäevane nähe, läheb liht-eestlasele kalliks maksma. Säh sulle seda magusat eurosuhkrusaiakest.

Allumine suhkrurezhiimile, mis lubab ainult ettenähtud koguses sündikaadivarustajalt magusat kokku osta, pole aga kõige mõrum pill. Alla tuleb eestlastel neelata seda, mida ELi vastased enne referendumit rõhutasid — selline majanduslik liit ei ole vabaturu põhimõtetega kooskõlas. Euroopa Liidu eesmärgiks olevat antreprenöörsuse edutamine, võistlevuse liikvelepanek. Mis on aga võimatu, kui mõni kunstlik monopol hindu fikseerib selle kõige hullemas mõistes, nagu OPEC naftamonopoli reguleerides seda teeb. Nagu Briti föderalist Richard Laming, kes töötab Euroopa ettevõtete (sealhulgas ka suhkrutarbijate) avalike suhete huvides, kirjutas sel teisipäeval EUObserveris — kas ELil pole paremat teha kui Eesti sahvrites nuhkida? Laming juhib tähelepanu sellele, et järgmiseks ELi laienemisvooruks on plaanitsetud suhkrurezhiimi reformida, aastaks 2007 pidavat maailmaturu ja ELi suhkruturu hinnavahe olema palju väiksem. Trahvi nõudmine — ja maksmine — ei tee Lamingu arust mingit olulist majanduslikku vahet. Niimoodi ei ehita keegi üles vaba ja ühinenud Euroopat. See, et mõnel eestlasel on tagavaraks viis või kümme kilo odavamat suhkrut, ei muuda sugugi suurkontsernide saldot. Suhkruga sahkerdamisest pole ju ometi juttu? Ilmselge, et EL kaitseb jubagi jõukaid vaesemate arvel.

Märkmed: