Poliitikas võib tihti nii juhtuda, et skandaalist, mis kukutab valitsuse, ei saa kunagi kõike magusat teada. Kuigi Ottawas on asi valitsuse tagandamisest veel kaugel, ja isegi opositsioon peab varajaseks kõneleda valimistest, on selgelt liberaalide tulevik tume. Ning selles on peamiselt süüdi mitu aastat kestnud katse valijaid elik pööblit pimeduses hoida.
"Adscam" skandaal, mille leekidest on peaminister Paul Martin juba kaks aastat katsunud ennast hoida, on kohtunik John Gomery poolt juhitud järelpärimisel selgelt paljastanud, et Chrétieni valitsuse ajal sai enam kui $250 miljonit riigikassast eraldatud Québeci Kanadas hoidmise programmide suunas. Ent neist miljonitest jõudis umbes 40% tagasi liberaalide parteile, kas otseselt või kaudselt. Ning kuna Martin oli tollal finantsminister, oleks ta pidanud sellest olukorrast olema teadlik. Vastutus lasub nüüd peaministril kui liberaalide juhil, omaks võtta pettuse.
See pole veel "Adscam" skandaali kõige valusam õppetund. Pigem leidub see selles, kuidas valitsus katsus keelata Gomeryle ette kantud tunnistusi ilmumast meedias. Arvestades väidetava korruptsiooniulatusega, polnud see imeks. Kuid ei osatud arvestada võrgupäevikutega ehk bloggidega.
USAs asuv captainsquartersblog.com tõi ära tunnistusi, mida kanadalastel ei olnud võimalik kuulata ega lugeda. Interneti võim on selline, et järjekordselt võitis sõna- ja pressivabadus. Piire seal pole. Sellest võidust kirjutas ülevaatlikult kolmapäeval Ronni Adamson Christian Science Monitoris (csmonitor.com). Kanada privaatsest skandaalist sai tänu nimelt pressikeelule rahvusvaheline uudis. Ka Eesti bloggerid panid seda tähele — Kansasest pärit professor Scott Abel, kes elab ja õpetab Eestis, kirjutas oma balticblog päevikus pikalt skandaali kohta, tõmmates isegi Watergate'iga paralleele.
Kes ei mäletaks siis Richard Nixoni teleesinemist, lõualott vihast värisedes, rõhutades, et ta pole suli — "I am not a crook"? Bob Woodward ja Deep Throat aga tõid tõe ameeriklastele, Nixon pidi häbipostis ametist tagasi astuma. Põlvkond hiljem keeldus Bill Clinton sama tegemast, ehk on Paul Martin populist Clintonist eeskuju võtnud.
Selgelt on kõige suurim suli Chrétien, kelle jultumus ja arrogantsus riigijuhina ei suutnud siiski valijaid võõrutada harjumushääletamisest. Ometi on korduvalt liberaale paljastatud nii Ontario provintsi tasandil kui Ottawas lubadustemurdjatena, neid nimetatakse juba "Fiberalideks".
Maksumaksjatel peaks olema kops üle maksa. Ent Kanada valimissüsteem on kahjuks selline, kus ei ole vaja häälteenamust, et olla absoluutsel võimul. Tänu interneti vabadusele on Kanadal kasvav rahvusvaheline kuulsus "banaanivabariigina" korruptsiooni, pettuse ja valetamiste tõttu, häbiplekiks igale ausale kodanikule.
Raske on poliitikuid usaldada — ütleb ju rahvasuu, et kus kont maas, sinna koerad jooksevad. Ega tüki juurest tühjalt minda. Kui aga see kont kuulub sulle ja mulle, läheb erakonna närida, on viimane aeg plats saladuskatte ja trükikeelu taha peitvatest poliitikutest puhtaks teha.
Juhtkiri: Salajutt läheb haisema
Arvamus
TRENDING
