Harilikult soikub Toronto eesti kogukonna tegevus pärast Seedrioru Suviharja tasapisi sügiseni varjusurma, mitte aga tänavu.
Elasime kõik kaasa oma koolikoori Eesti-reisile; näib ka, et Jõekääru ja Seedrioru suvekodude tegevus on sel aastal olnud tavapärasest vilkam ja pidevalt meie tähelepanu orbiidis. 25. ja 26. augustil on plaanis ühine kodu- ja välis-eesti muusikaüritus – Jõekääru Jazz- ja Meeleolumuusika Festival.
Ometi kahvatub see kõik äsjase tähelepanuväärse sündmuse – Eesti Vabariigi peaministri Andrus Ansipi ja tema pere visiidi kõrval Torontosse. Peaminister, tema abikaasa Anu ja tütar Liisa ohverdasid oma väärtuslikke puhkusepäevi, et tutvuda siinse eesti ühiskonnaga ja viibida Jõekääru Suvelaagris– kõigele sellele pandi vääriline punkt 31. juuli õhtul toimunud kohtumise, eeskava ja õhtusöögiga Toronto Eesti Majas. Säärase harukordse võimaluse eest olgu siinkohal öeldud suur tänu Eesti Vabariigi Suursaatkonnale Ottawas eesotsas ajutise asjuri Rasmus Lumiga ja ürituse peakorraldajale, Eestlaste Kesknõukogule Kanadas ning selle esimehele Avo Kittaskile, kes oli ka koostanud huvitava programmi, millest külalised said linnu-lennulise ülevaate meie organisatsioonide tegevusest. „Boonuseks“ oli rikkalik õhtusöök, mille põhikulu kandis Ottawa Suursaatkond.
Siiski – suve tippsündmuseks ei muutnud Eesti Majas toimunut mitte meie tegevusülevaated, hea ja läbimõeldud korraldus, Kalev Estienne ja Armas Maiste kõrgetasemelised esinemised ega söögid-joogid, vaid miski muu.
Sellel õhtul haihtus nimelt paljukurdetud kodu- ja välis-Eesti lõhe nagu iseenesest, kui peaminister Ansip korduvalt rõhutas väliseestlaste panust Eesti riigi järjepidevuse säilitamisel ning jagas soojalt tunnustust väliseestlaste pühendumisele rahvuslikele ideaalidele. Nii toimis Eesti valitsusjuht tol õhtul teatud mõttes sillaparandaja või isegi mentorina. Ta on sellele missioonile leidnud ka isikliku praktilise väljundi, kutsudes oma välisnõunikuks väliseestlanna Küllike Sillaste-Ellingi, kelle tööd ta kõrgelt hindab. Tähelepanuväärne oli ka hr. Kittaski vahemärkus, et enam pole põhjust rääkida väliseestlastest, oleme lihtsalt rahvuskaaslased.
Meie oleme siin kaugel oma kiidusõnadega olnud kitsimad ja ühtelugu lennutanud kriitikanooli kodumaa suunas, arvustades armutult kõike, mida vähegi annab. Olgem ausad – mõnikord isegi põhjuseta. Ja muidugi sarjatakse Eestis kurjalt omakorda väliseestlasi, mis nähtub ka äsjastest solvavatest internetikommentaaridest.
Just selletõttu mõjus palsamina peaministri lõppsõnas kõlanud mõte, et oleme kõik oodatud tagasi koju. Sinna pole tarvis kedagi kutsudagi, peaksime lihtsalt minema – eriti muidugi need, kes „viga näevad laita“. Ja Eesti riik aitab tagasipöördujate ümberasumise kulusidki katta! Kellel on vähegi soovi ja jõudu, peaksid seda võimalust kindlasti kaaluma.
