Verinoorel millenniumil on toimunud juba väga palju asju, mis on inimkonda sügavalt shokeerinud, nagu süütute inimeste hävitamine WTCs ja lennukitel terrorisõja nimel. Kaitsemeetmeid ei leita, ennetavaid süste pole — muidugi, terrorirünnaku vastu ei saagi olla mingit abinõu. Sääsepiste, mis kannab haigust, on loodusenähe, mõnel on immuunsust, mõnel pole. Kellelgi aga pole immuunsust inimkonna suurema vaenlase — inimese enese vastu.
Ei ole sõnu kirjeldamaks seda, mida tundsin, kui kuulsin et Eesti pinnal vohab ikka viha ja vaen, mida tõelised tõprad ei oska muidu väljendada kui huligaanitsemise ja märatsemisega. Uudis, et Vaivara vanal kalmistul lõhuti ülemöödunud nädalavahetusel (26. või 27. aprillil) vähemalt kolmandik kalmistu müüri paigaldatud mälestustahvlitest, oli nagu terav väits ribide vahele.
See polnud niisama kalmistu, ei mingi tavaline müür. Teame, et Sinimägedel toimus II maailmasõja lõpu poole veresaun — kodumaa kaitsjate visa vastupanu tohutu ülekaalu vastu. Sinimägedel võideldi välja aega teistele, kes suutsid viimasel hetkel Läände põgeneda, juba teadaoleva punase terrori eest. Ei võinud keegi siis aimata, et punane võim jääb Eesti pinnale rohkem kui 55 aastaks pidama.
Arvo Puu oli mees, kes võitles Sinimägedes; kes sai ka vaba mehena selles looduslikult kaunis kohas jälle elada. Tema elutööks oli kõikide isamaakaitsjate auks püstitada Vaivara vanale kalmistule mälestusmüür tänuks neile, kes andsid Vabadussõjas ja II maailmasõjas oma elu kodumaa eest.
Toronto Eesti Meeskoor kohtas 1999.a. kontsertreisil ajaloo õigsusele pühendunud Arvo Puud ja ta vankumatut soovi väärikalt taastada kalmistu. Müür kasvas, raha aga oli vaja, loodeti mälestustahvlitega seda varuda. Kui lämmatavalt palaval juulikuu päeval väsimatu vaivaralane meile innu ja kindlusega oma ideed selgitas, otsustasid mitmed lauluvennad juba kohapeal rahakotte avada.
Koori juhtisikud viisid asja kaugemale. Torontos algas ajalehtedes kampaania, Vana-Andrese kirikus, mis muidu ainult jõululaupäeval nii tulvil on, peeti mälestus-tulukontsert müüri ehitamise toetamiseks. Kujundati ja rajati uhke mälestuskivi, millel tekst: „Meie ei ole teid unustanud”. Ei olnud unustanud ka paljud teised eestlased võõrsil — suurema osa mälestustahvlite kuludest kandsid eestlased Kanadast, USAst, Saksamaalt, Norrast ja mujalt.
Mälestuskivi õnnistati mullu augustis. Arvo Puu silmad said seda kaunist hetke näha. Haigus aga viis ta manalateele, kaasvõitlejate juurde alles kahe kuu eest, saatuse irooniana järgnes talle kuu aega hiljem müürimeister.
Nüüd pööravad mehed hauas kindlasti ümber. On varem Eestis monumente lõhutud, neid on taastatud. Kuid Sinimägedel, eriti, on täna tähtsus.
Aru ei saa, miks on Eesti meedias vaikus? ETV raporteeris küll toimunut, kuid see on kõik. Teatavasti politsei uurib asja, kuid kõik on ebaselge. Mis hullem: isegi kui vandaalid tabatakse, siis on võimalik, et Eesti kohtud neid korralikult ei karista — enam kui 50% kriminaalasjadest lahendatakse ilma vanglakaristuseta.
Kujutage ette, kui selline asi oleks toimunud näiteks North Bay Cenotaphi juures. Või isegi Forest Lawn kalmistul. Ajakirjandus poleks puhanud enne huligaanide tabamist.
Õnnistamisel lausus Tunne Kelam, et Ida-Virumaale, Sinimägedele, Vaivarale, on rohkem Eesti riiklikku olemasolu vaja. Mitte tingimata sõjaväe polügooni, aga meeldetuletust, et see maa on Eestimaa.
Huligaanidele pole miski püha. Sigadus, mis toimus Sinimägedel, oli loomade, mitte inimeste tegu — selline asi ei tohi korduda!
Valus ka, et Tõnismäel võib pronkssõdur ikka igavest leeki kaitsta, kedagi ei soovita solvata, kuid Sinimägedel lubatakse Eesti kaitsjate mälestust rüvetada. Eesti politseil ja riigil on aateline kohustus Vaivaral sigatsenud „inimesi” leida, arreteerida, ja kohtul neid korralikult karistada.
Juhtkiri: Sigadus Sinimägedes (7)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Olen kõigeti nõus, kuid eriti mõtetu tundub olnud võidelnud olla Nõukogudearmees armees.
Paljud need Eesti sõdurid ikka suure Saksamaa eest rindele läksid, või paljud Euroopa eest Sinimägedes surid, ikka Eesti eest. Kes aga ida poolt peale pressisid, mille eest nemad seda tegid?
Austus langenutele!
Paljud need Eesti sõdurid ikka suure Saksamaa eest rindele läksid, või paljud Euroopa eest Sinimägedes surid, ikka Eesti eest. Kes aga ida poolt peale pressisid, mille eest nemad seda tegid?
Austus langenutele!
Eesti noori värvati sunni viisiliselt nii vene kui ka saksa sõjaväkke.
Neil endil polnud mingit valikut. Keegi ei tahtnud sõdida ei kummagi sõjaväes. Sellepärast tuleb suhtuda kõikidesse langenuisse samaväärselt, ükskõik kummas sõjaväes nad langesid.
Neil endil polnud mingit valikut. Keegi ei tahtnud sõdida ei kummagi sõjaväes. Sellepärast tuleb suhtuda kõikidesse langenuisse samaväärselt, ükskõik kummas sõjaväes nad langesid.
Vandaalide tegutsemisel Vaivara kalmistul on tegelikult olemas poliitiline taust. Paljudele Eestis elavatele mittekodanikele [ka mitte-eestlastest eesti kodanikele] on eestalaste Teise maailmasõja ajalookäsitlus vastvõetamatu. Nende jaoks oli punaarmee Eesti “vabastaja”, punaarmee vastu võidelnud eestlased aga natsi Saksamaa poliitikale kaasaaitajad.
Üks näide: Sinimägede, Lastekodu mäel oleva vene gümnaasiumi territooriumil asuvad norra, taani ja flaami rügemendi langenutele püstitatud mälestussambad. Ühel eesti sõjameeste kohtumisel küsiti selle kooli õpilastelt - kas te teate, mis mälestussambad need teie kooli õuel seisavad? Õpilased vastasid: “Teame küll. Meie koolijuhataja ütles, et need on meie kooli häbimärgid…”
Just sellise suhtumisega luuakse pinnas poliitilise vandalismi tekkele.
Pärnus, eesti vabadusvõitlejatele püstitud mälestusmärgi kõrvaldamine on Pärnu linnavõimude [aga ka poliitikute] selge vihje sellele, et see osa eesti tegelikust lähiajaloost, mis käsitleb eesti meeste võitlus taasokupeeriva punaarmee vastu, ei ole nende poolt aktsepteeritav ning et õige on läänes käibel olev ajalookäsitlus, kus lääneriikide liitlane - punaarmee vabastas Balti riigid fašismist. Seega võitlesid eesti sõjamehed “vabastajate” vastu ja ei vääri austamist.
Märkimisväärne on ka fakt, et mitte ükski eesti kõrge riigiametnik ei ole seni riiklikel tähtpäevadel mitte kunagi oma sõnavõttudes maininud eesti sõjameeste võitlusi ja vastupanu kommunismi toojatele, kuigi riigikogu on kommunismi formaalselt hukka mõistnud.
Üks näide: Sinimägede, Lastekodu mäel oleva vene gümnaasiumi territooriumil asuvad norra, taani ja flaami rügemendi langenutele püstitatud mälestussambad. Ühel eesti sõjameeste kohtumisel küsiti selle kooli õpilastelt - kas te teate, mis mälestussambad need teie kooli õuel seisavad? Õpilased vastasid: “Teame küll. Meie koolijuhataja ütles, et need on meie kooli häbimärgid…”
Just sellise suhtumisega luuakse pinnas poliitilise vandalismi tekkele.
Pärnus, eesti vabadusvõitlejatele püstitud mälestusmärgi kõrvaldamine on Pärnu linnavõimude [aga ka poliitikute] selge vihje sellele, et see osa eesti tegelikust lähiajaloost, mis käsitleb eesti meeste võitlus taasokupeeriva punaarmee vastu, ei ole nende poolt aktsepteeritav ning et õige on läänes käibel olev ajalookäsitlus, kus lääneriikide liitlane - punaarmee vabastas Balti riigid fašismist. Seega võitlesid eesti sõjamehed “vabastajate” vastu ja ei vääri austamist.
Märkimisväärne on ka fakt, et mitte ükski eesti kõrge riigiametnik ei ole seni riiklikel tähtpäevadel mitte kunagi oma sõnavõttudes maininud eesti sõjameeste võitlusi ja vastupanu kommunismi toojatele, kuigi riigikogu on kommunismi formaalselt hukka mõistnud.
Arvamus
TRENDING
