Euroskeptiline Briti poliitik Enoch Powell on täheldanud, et pea kõik poliitilised karjäärid lõpevad ebaõnnestunult. Tähelennud on üürikesed ning valijaskonna ootused on pahatihti suuremad kui see, mida poliitik suudab saavutada. Tolstoi oleks lisanud, et tihti satuvad valitsuste juhid vaid juhuslikult kõrgete kohustustega kohtadele.
Euroopa Liidu eesistujariikidel on vaid kuus kuud olla sel positsioonil. Sisekriise nii lühikese ajaga vaevalt et saab lahendada, veel vähem otsustavalt tegutseda välispoliitilisel areenil. Kuid lootus eesistujate ametisseastumisel on alati uue energia ja positiivse suuna poole. Soome EL-i juhtimise aeg algas 1. juulil, juba on esitatud kindlaid plaane.
Esimesena on põhiseaduseleppe taaselustamine. Kuigi mullune Hollandi ja Prantsusmaa "ei" tõi pakutud versioonile moratooriumi, mida mõneti katsutakse üleminekuaja tuhudena seletada, on Soome valmis juhtima EL-i täiesti uue konstitutsiooni suunas, mis siiski tugineks esimesele variandile. (Seda esimest varianti, muide, kavatseb Soome ratifitseerida veel sel aastal, isegi kui see peaks minema oma praeguses vormis aia taha.) Samuti toetab Soome laienemisplaane, kuigi praeguses EL-is leidub ikka Schengeni viisaruumi ja eurotsooni laienemisega takistuspunkte.
Ent kõige suurem väljakutse on välispoliitiline. Energiajulgeolek ning siseturu kaitsmine on primaarseks. Teadagi on nende kahe mure lahendamine oluliselt seotud EL-i ja Venemaa vahekorraga.
Soome paistab olevat enam kui valmis olema vahendajaks, saavutamaks Venemaaga uut kaubanduskoostöölepet, kui mitte isegi partnerlust. Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso andis esmaspäeval Helsingis Soome eesistumisaja alustamise märkimisel mõista, et EL-i pikaajaline strateegia on vabaturuleping Venemaaga, sest „Venemaa on Euroopa riik“. Selle saavutamiseks on juba Vladimir Putin kutsutud oktoobris Lahtisse mitteametlikule EL-i tippkohtumisele; otsa on Soome novembris EL—Vene tippkohtumisel kostitajaks.
Soomlased on ka Ahto Lobjakase andmetel, sel esmaspäeval RFE/RL võrgulehel ilmunud artikli põhjal, ettevalmistamas Venemaaga "poliitlisele" arusaamisele jõudmist, loomaks sellist pikaajalist suhet EL-iga. Lobjakas kirjutab veel, et Soome kavatseb taaselustada EL-i n-ö põhja dimensiooni kaasahaaramispoliitikat, mis hõlmaks EL-i ja Loode-Venemaad.
Arvestades Teise maailmasõja järgset lepituspoliitikat omariikluse säilitamise nimel, millele Soome andis oma nime poliitteaduse leksikoni nn. finlandisatsioonina, peaks olema seda tähtsam tagada, et arusaamisele jõudmine ei tuleks järeleandmiste kaudu.
Soomlastele omast „sisu“ toetagu tugev poliitiline selgroog, et nende eesistumisaega märgiks positiivsed saavutused. Selline selgroog järgmise kuu kuue jooksul tõukaks Powelli ja Tolstoi künismi mõneks ajaks vajalikult ümber.
Juhtkiri: Sisu ja selgroogu (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kusjuures peaks silmas pidama et Soome viimase 60a. kõige suurem kogemus on nn. Finlandiseerumine. Just seda soovitakse praegu kogu Euroopa Liidule-kuidas saavutada maksimaalselt head koostööd Venemaaga. Ühesõnaga Eurooplandiseerumine!! Ja muidugi Venemaal pole midagi selle vastu, teades et see protsess toimub kenasti Euroopa Liidu tuleviku planeerimise raames. Mida enam on EL valmis koostööd parandama ja tugevdama Venemaaga, seda vähem näib takistusi olevat Venemaal saavutamaks oma eesmärgid. Aga muidugi tuleb selle kõige juures meeles pidada et ise tahtsime Euroopa Liitu, teadmata/tundmata kus see tegelikult meid edasi viib. Kahju küll, aga jällegi on tegemist suurte riikide kaaluka võiduga!
Arvamus
TRENDING
