Euroskeptiline Briti poliitik Enoch Powell on täheldanud, et pea kõik poliitilised karjäärid lõpevad ebaõnnestunult. Tähelennud on üürikesed ning valijaskonna ootused on pahatihti suuremad kui see, mida poliitik suudab saavutada. Tolstoi oleks lisanud, et tihti satuvad valitsuste juhid vaid juhuslikult kõrgete kohustustega kohtadele.

Euroopa Liidu eesistujariikidel on vaid kuus kuud olla sel positsioonil. Sisekriise nii lühikese ajaga vaevalt et saab lahendada, veel vähem otsustavalt tegutseda välispoliitilisel areenil. Kuid lootus eesistujate ametisseastumisel on alati uue energia ja positiivse suuna poole. Soome EL-i juhtimise aeg algas 1. juulil, juba on esitatud kindlaid plaane.

Esimesena on põhiseaduseleppe taaselustamine. Kuigi mullune Hollandi ja Prantsusmaa "ei" tõi pakutud versioonile moratooriumi, mida mõneti katsutakse üleminekuaja tuhudena seletada, on Soome valmis juhtima EL-i täiesti uue konstitutsiooni suunas, mis siiski tugineks esimesele variandile. (Seda esimest varianti, muide, kavatseb Soome ratifitseerida veel sel aastal, isegi kui see peaks minema oma praeguses vormis aia taha.) Samuti toetab Soome laienemisplaane, kuigi praeguses EL-is leidub ikka Schengeni viisaruumi ja eurotsooni laienemisega takistuspunkte.

Ent kõige suurem väljakutse on välispoliitiline. Energiajulgeolek ning siseturu kaitsmine on primaarseks. Teadagi on nende kahe mure lahendamine oluliselt seotud EL-i ja Venemaa vahekorraga.

Soome paistab olevat enam kui valmis olema vahendajaks, saavutamaks Venemaaga uut kaubanduskoostöölepet, kui mitte isegi partnerlust. Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso andis esmaspäeval Helsingis Soome eesistumisaja alustamise märkimisel mõista, et EL-i pikaajaline strateegia on vabaturuleping Venemaaga, sest „Venemaa on Euroopa riik“. Selle saavutamiseks on juba Vladimir Putin kutsutud oktoobris Lahtisse mitteametlikule EL-i tippkohtumisele; otsa on Soome novembris EL—Vene tippkohtumisel kostitajaks.

Soomlased on ka Ahto Lobjakase andmetel, sel esmaspäeval RFE/RL võrgulehel ilmunud artikli põhjal, ettevalmistamas Venemaaga "poliitlisele" arusaamisele jõudmist, loomaks sellist pikaajalist suhet EL-iga. Lobjakas kirjutab veel, et Soome kavatseb taaselustada EL-i n-ö põhja dimensiooni kaasahaaramispoliitikat, mis hõlmaks EL-i ja Loode-Venemaad.

Arvestades Teise maailmasõja järgset lepituspoliitikat omariikluse säilitamise nimel, millele Soome andis oma nime poliitteaduse leksikoni nn. finlandisatsioonina, peaks olema seda tähtsam tagada, et arusaamisele jõudmine ei tuleks järeleandmiste kaudu.

Soomlastele omast „sisu“ toetagu tugev poliitiline selgroog, et nende eesistumisaega märgiks positiivsed saavutused. Selline selgroog järgmise kuu kuue jooksul tõukaks Powelli ja Tolstoi künismi mõneks ajaks vajalikult ümber.

Märkmed: