Soomes on päevavalgele tulnud tükike mahavaikitud ajalugu: Ida-Soomes Lappeenrantas asunud vangilaager, kust saadeti Nõukogude Liitu piinamistele ning vangilaagritesse sadu eestlasi.
Laager oli osa logistilisest ketist, mille abil hoiti ja anti Nõukogude Liidule välja Talve- ja Jätkusõja ajal Soome sattunud ning sõja järel sinna jäänud inimesi. Peamiselt oli tegemist Soome sõjaväes võidelnud eestlastest sõjaväelastega, kuid sekka satus ka tsiviilisikutena Soomest kaitset otsinuid.
Eestlaste omaaegne väljaandmine idanaabrile ei ole soomlaste ega eestlaste jaoks saladus, kuid seda ei ole ka eriti kõva häälega meenutada tahetud. Tegemist on ju häbiväärse peatükiga Soome ajaloos ja Soome ning Eesti suhetes. Tõsi, 65 aasta taguse Soome juhtkonna moraalset süüd leevendab asjaolu, et riik oli sõlminud Nõukogude Liiduga rahulepingu, mille tingimused ei jätnud soomlastele valikut. Lisaks oli Soome kaitsepolitsei libisenud sõja järel kommunistide meelevalda.
Paljudel juhtudel püüdsid Soome tavapolitseinikud ning muude jõuametkondade töötajad eestlastele põgenemisvõimalusi jätta, kuid oma ametikohuseid päris täitmata kohusetundlikud soomlased jätta ei saanud. Pealegi oleks eestlaste põgenemise tõestatav võimaldamine tähendanud süüdistuse esitamist soome ametimeestele endile.
542 Nõukogude Liidule välja antud eestlase pead teisel pool piiri ei silitatud: mitmed neist surid juba uurimisaegses vangistuses, paljud pikki vangilaagrikaristusi kandes ja sisuliselt kõik ellujäänud pääsesid kodumaale alles pärast raskeid aastatepikkusi kannatusi.
Kõigest hoolimata ei peaks me soomlaste peale sõjajärgse tegevuse pärast viha kandma, kuigi kaasaegsed ajaloolased toovad päevavalgele uusi fakte tollest tumedast hetkest kahe hõimurahva suhetes. Soomes võidelnud mehed, soomepoisid, on selle juba andestanud. Tehkem nii ka meie, ülejäänud.